Ta on renegaat

I

Sa ei tunne mind.

Mitte keegi ei tunne mind. Enam.

Küll aga sa võid mind ära tunda. Iseendas. Või mõnes sõbras. Kelleski ikka.

Ma meenutan sulle kedagi. Ja kõige hullem ongi see, et ma meenutan sulle kedagi.

Ma olen tark. Ma olen nii paljut näinud, et ma olen saanud targaks. Mitte selliseks õpiku-targaks, aga targaks. Ja ma olen hea. Tänu sellele olen ma hea ja aus. Ja see ongi inimese puhul ju oluline. Kas sa ei arva? Muidugi sa ei arva. Sa kardad ausust. Sa ei tunnista, aga sa kardad neid sõnu, mis sealt tulla võivad. Sa kardad, et need on karmid, sest sa ei ole endas kindel. Ja kullakene, kui sa ei ole enesekindel, siis sa tunned mind ära. Sa tunned mind ära. Iseendas.

Tegelikult pole asi nii hull. Maailmas on ju palju ilusat ka. Ilutulestik, preeriakellukad, martsipanitort, naabrinaise bolonka, tema silmad, selle tüdruku pluus (keda sa bussis paar nädalat tagasi nägid), vahukommidega kakao, Sitsiilia, vihmane suveöö - neis kõiges on midagi imetlusväärset ja ilusat. Jah. Ja nii paljudes asjades on ju koledust ka. Aga neid ma üles ei loetle, sest igas päevas on niigi palju koledust, et pole juurde vaja tekitada.

Ja igas päevas on nii palju vigu. Me kõik teeme neid. Ja kõik ütlevad, et see on okei, sest inimesed eksivadki. Teate, ühel hetkel pole see enam okei, kui seda on liiga palju. Kui sa tunned, et terve su elu on viga. Sa tunned, et sinu eksistents on viga. Ja sa oled seda tundnud. Sa tunned minus ära ennast.

Ma kõnelen kõigi meiesuguste eest. Kõigi, kes me teeme vigu ja oleme olnud nii sügaval augus, et saaks supelda põhjavees. Kõigi, kelle päevades on olnud nii palju koledust, et ripsmetuši ja pisarate ühistööna on põskedele uus kunstistiil kujunenud. Ma küll vedasin teid kõiki alt ja päris ühte patta meid panna ei saa, aga peaaegu. Loeb ka see, kui ma olen peaaegu nagu sina.

Kui sa tahad mind kuidagi kutsuda, siis ma olen Odessa. Mitte linn Ukrainas ja mu vanemad ei eostanud mind seal, tänan küsimast. Ma olen täiesti eestlane. Vähemalt lähisugulaste põhjal järeldan, et olen. Sa võid selle baranka mu nime algusest iseenesest ära ka jätta ja sa säästad oma elus nii palju aega. "Dessa" on ju lihtsam. Võid isegi öelda "Dess" ja sa oled jälle palju rikkam ja võiksid kogu selle tekkinud aja jooksul teha nüüd midagi kasulikku. Mine pese nõud ära või aita naabrinaisel bolonkat jalutada. Või kutsu mind Odessaks ja jää siia. Sa võiksid jääda.

Kui sind huvitab minu iseloom või midagi muud, mis minuga seotud, siis see ei ole otseselt nii huvitav. Ma võin sulle öelda, et ma olin peamiselt viieline. Mingi hetkeni. Tead küll, kui tuleb see iga, kui oled veidi mässumeelsem ja suitsetad koos teistega sealt metsatukast kolmanda puu taga, sest asjad käivad ju nii. See on see periood, kui õppimine on idikatele ja vanemad on lihtsalt "minu õide puhkemise aja takistajad". Tavaliselt on seda päris paljudel, aga minul tegelikult polnud. Mul läks lihtsalt kehvasti.

See on tegelikult ka põhjus, miks mind elavate kirjas enam pole. Ma ju ütlesin, et ma vedasin teid alt. Ma valisin teise tee ja ma lahkusin. Ja kui sind huvitab, miks ma seda tegin, siis ma võin sulle rääkida. Aga ma pean rääkima kogu loo, sest muidu sa ei mõistaks. Ma arvan, et kui me vahetaksime kohad, siis ma ei mõistaks sind ka. Ma ei saanud kunagi aru sellest, et keegi sooritab enesetapu. "Sooritab" kõlab justkui positiivselt, eksole. Kui sa sooritad eksami, siis järelikult oled sa olnud tubli. Aga kui sa sooritad enesetapu, siis usu mind, sa ei ole tubli.

Ma tegelikult tahaksingi lihtsalt anda sulle ja kõikidele teistele teada, et see kõik oli vale. See oli viga, mida me inimestena teeme päevast päeva. Aga see viga oli andestamatu ja võttis mult kõik potentsiaali täis järgmised päevad, kui ma oleks saanud teha uusi vigu ja näha seda tüdrukut selle ilusa pluusiga. Aga ma pidin kuidagi pääsema. Olukord pidi lahenema. Ma ei tea, kas just nii. Aga see lahenes. The end, kas pole?