Ta on renegaat

V

Lund sajab tasakesi taevast alla. See on selle sügise esimene lumi. Justkui minu poolt tellitud, kuid ega ma taevas olles tegelikult neid asju kontrollida ei saa. Kui aus olla, siis ma ei teagi, kus ma täpselt olen. Ma olen mingil määral justkui taevas, mu keha iseenesest maakeeli öelduna „surnukuuris", kuid miski minust on jäänud Noora, Hansu ja teiste seltsi.

Nad liiguvad kooliuksest välja, karge lumine õhk tervitab neid, kuid sellest ei hooli mitte keegi. Lumehelbed langevad noorte ängistust täis kehadele ning sulavad hetk hiljem, justkui midagi poleks juhtunudki. Ja nii mitmeid ja mitmeid kordi järjest. Lumehelbed „ajavad oma rida" ning üritavad seda maailma mingilgi moel ilusamaks ja puhtamaks muuta. Mulle meeldib lumi.

„Ei tea, kas ta on nüüd õnnelikum? Kas ta on rahul?" alustab Noora, kui ta mööda peaukse ees olevat treppi kerge lumekorraga kaetud asfaltteele astub.

Ei, ma ei ole. Võinoh, ma ei tea. Jah?

Mõtteisse vajunud seltsilised ei oska midagi vastata. Kõigil peas oma mõtted, teema teadagi selge.

„Mul on nii kahju, et me ei märganud," kogub Paula hoogu, „see on ju meie süü. See on ju meie töö," jätkab ta, „sõbrad ju kaitsevad teineteist, et selliseid asju ei juhtuks!"

Paula on oma loomult tohutult närviline inimene. Esiteks ta kardab kõike ja kõiki, ja kui ta kuskil sipelgat satub nägema, siis kriiskab ta nii, et tema 130 kilomeetri kaugusel elav vanaema ka kuuleb, et Paulakene nägi nüüd sipelgat. Teiseks suudab ta väikesest konfliktist oma närvitsemisega teha suure tüli, mis oleks piisav Kolmanda maailmasõja sütitamiseks. Kolmandaks läheb ta meeletult närvi, kui õpetaja on otsustanud teha tunnikontrolli, millest keegi teadlik polnud, ja siis ta keeb nii üle, et me kõik oleme unistanud panni soetamisest keset geograafiatundi, sest Paulale kuluks üks obadus vastu peanuppu ära küll. Ja mõelda vaid, mis selles peanupus praegu toimub.

„Keda sa siin süüdistad?" on läinud Noora silmad põlema ja ta astub paar sammu Paulale lähemale.

Paula ehmub selle peale, surub silmad maha ning astub sammu tagasi. Ta kardab. Noora võib olla ettearvamatu.

„Lõpetage, palun," ütleb Hans vaikselt, kuid küllaltki häälekalt, et tüdrukud seda kuuleksid, „te ei saa praegu nii mõelda, Dessat pole ja see on fakt."

Kohe, kui Hans on viimased kaks sõna lausunud, tardub ta ning tema silmad täituvad uuesti pisaratega. Valjult selliste asjade selgitamine iseendale on kõige valusam ning selle noa Hans endale rindu torkas ning valu teeb see kohutavalt.

Me olime Hansuga alati justkui sukk ja saabas, me sobisime kuidagi imehästi. Tema on natuke selline tõsisem ja rangem, ja mina üritasin alati natuke särtsu ja värvi meie igapäevaellu tuua. Käisime õhtuti koos jooksmas ja peale seda patustasime mõne kalorirohkema toiduainega, ja nii päevast päeva. Peale kooli maandusime kas minu või tema juures ja vaatasime naljakaid koeravideosid või isegi õppisime, olenes päevast ja tujust. Meil oli koos hea. Tõesti.

„Mida me teeme?" küsib jahmunud Paula peale hetkelist vaikust.

„Mida sa sellega mõtled?" küsib Fred, kes suudab alati kuidagi kaine mõistuse säilitada ja reaalselt ka mõelda.

„Ma ei tea, kuidagi tühi tunne on. Ma ei saa isegi aru, mis toimub ja miks," üritab Paula end selgitada, kuid ta lööb käega, emotsioonid mäslevad ta sees.

Kell on mõne hetke pärast pool kaksteist saamas. Peale bioloogiat ja sellele järgnevad kogunemist toimus kriisinõustamine, kust nad kõik osa võtsid. Psühholoog selgitas erinevate emotsioonide välja elamise olulisust ning õpetas, kuidas leinaga toime tulla. See oli esimene etapp ning neid pidavat veel tulema, küll aga edaspidi. Mõni õpetaja, kellel oli vaba tund, vestles ka nende õpilastega eraldi, kellega me eriti hästi läbi saime, ning siis saadeti nad koju. Vanematele helistati ning anti juhtunust teada, et ka nemad noortele tähelepanu pööraksid ja vajalikku tuge pakuksid. Sellisel hetkel ei tohi jääda enda ja oma mõtetega üksi, vaid kellegi lähedase seltsis olla.

„Mis meiega on? Me kasvame suureks... Jalad ja käed, oksad ja juured," peatab Noora vaikuse omaette laulmisega.

„Kuid all keskpäeva päikese ja linnutee," liitub Paula.

Hans tõstab longu vajunud pea, vaatab tüdrukute poole, kes Curly Stringsi laulu südamest laulma on hakanud ning tema näole on tekkinud väike muie. Mulle meeldib see laul.

„Me oleme väikesest väiksemad veel," on Hans kolmandaks hääleks.

„Mis meiega on? Me tahtsime vabaks. Siit unisest linnast maailmanabaks..." kõlab teos kogu viisiku suust imehästi, ainult mina olen ju veel puudu, „Kuid Emajõe luhale jäi su paberist laev. Ja otse ta kohale Põhjanael," jätkavad nad, justkui aastaid harjutanud vokaalansambel, Noora hääl veidi kõrgemalt üle, ta oskab päriselt ka laulda.

Ja lund sajab ikka veel edasi.

Siin olin täielikult vaba. Et päiksepaistel pikutada. Joosta üle sillakaare. Ehmatada armund paare...

Ma igatsen neid nii väga. Ma armastan sind, Hans. Ma armastan teid kõiki!