Ta on renegaat

IV

Tund lõppeb ning kohe peale kellahelinat lisandub kolm lühikest tooni - koolisaalis toimub erakorraline kokkutulek.

"Ära ütle, et..." alustab Noora.

"Jää vait, see ei saa olla see..." peatas Hans Noora sõnad.

Ma nägen nende nägudest, et nad kardavad nii väga. Nad on justkui teadlikud, mis juhtuma hakkab, aga nad ei taha seda teada. Nad ei taha tõele näkku vaadata.

"Kamp" seisab saali kõige tagumises nurgas. Noora väriseb, Gregor hoiab oma käsi ta õlgadel, üritades natukenegi temasse kogunud pingeid leevendada. Hansu käed on surutud rusikatesse, ta vaatab puuriva pilguga direktori poole, kes seisab teisel pool saali paar astet kõrgemal oleval laval.

"Tere, noored!" alustab härra Olliste juttu, "maailm pole alati õiglane ja ta on otsustanud meile näidata oma suutlikkust. Me ei mõista, miks eluteele sellised käänakud satuvad, kuid me peame neist õppima."

"Käi perse käi perse käi perse," sosistab Noora omaette. Ta ei lähe tihti närvi, kuid kui ta läheb, siis ta läheb täiesti keema.

Hansu käed on veel tugevamini rusikatesse surutud. Natukene veel ja ta suudab kõik sõrmeluud vist murda. Õnneks ta nii kaugele ei jõua.

"Meie seast on lahkunud üks noor ja imeline hing. Mitte keegi meist ei tea põhjust, miks inglid ta enda juurde kutsusid, kuid ta võttis selle tee ette. Me ei saa süüdistada seda noort neidu, vaid seda, kes valitseb seda maailma. Kõik juhtub põhjusega ning me ei suuda halba eemale hoida," jätkab direktorihärra.

"Käi perse käi perse käi perse," ei oska Noora endast midagi positiivsemat ega viisakamat välja pigistada. Värisemine muutub intensiivsemaks, ta on tõsiselt närvis.

"Ma ei suuda enam. Ma kardan," ütleb Paula ning ma näen väikest pisarat ta silmanurka kogunemas, mis hetk hiljem mööda põske juba alla niriseb.

"Kallis Odessa, sa olid imeline neiu ning suurepärane kooliõde, õpilane, kaaslane ja sõber," ütleb härra Olliste veel ning siis katkeb Noora kannatus.

"See ei ole võimalik," hakkab ta tasapisi häält tõstma, "see ei ole võimalik!"

Direktor peatab oma kõne ning heidab pilgu saali nurka, kus täiesti hullunud Noora koos teistega seisab. Hans vajub aina allapoole, ta ei mõtle enam midagi. Ta jääb maha istuma, peidab pea kätesse ning varjab langevaid pisaraid. Ta ei kuula ega kuule midagi. Kõik on kokku kukkunud.

"Ma mõistan teie ängistust, mõningast raevu, kuid sellel pole mõtet. Tuleb austada inimeste valikuid," üritab direktor jätkata.

"Valikuid?!" kisendab Noora, "mis kuradi valikutest sa räägid? Kas ta tegi seda endale ise? Ahh??"

"Ma ei väitnud seda," ja härra Olliste on astunud ämbrisse. Tal ei ole luba selle informatsiooni edastamiseks. Ta teab peaaegu kõike, mis minuga juhtunud on, kuid ta pidi teatama vaid minu surmast ja kõik. Ta on teinud vea.

"Mida sa siis väitsid? Mis kurat siin toimub?" jätkab Noora. Pisarad on ta põsed täiesti üle ujutanud. Must ripsmetušš seguneb nendega ning ta põskedele on tekkinud nähtavad jooned, aga see ei huvita teda. Teda ei huvita miski muu, kui tõe teada saamine.

"Teie kooliõde on traagilisel kombel siit ilmast lahkunud ning ma soovin, et me sel raskel hetkel pead ei kaotaks, vaid üheskoos tugevad oleksime," üritab direktor olukorda rahustada ning säilitada korda.

"Mida sa tead? Mida sa meile rääkimata jätad?" ei rauge viha Nooras.

"Palun, võtame minuti ning kingime selle Odessale. Puhaku ta rahus!" lõpetab härra Olliste ning samal hetkel süütab küünla, mida ta terve kõne vältel käes on hoidnud.

Kogu saal jääb vait. Isegi Noora suudab end tagasi hoida. Ta teab, millal tuleb vaikida, ning ta tahab olla viisakas. Minu vastu.

Ma näen nende noorte nägusid. On neid, kes ei tea mind ning omavahel vaikselt sosistavad, et milline see Odessa siis välja näeb. On neid, kes teavad mind, kuid ei oska kuidagi reageerida. Nad on eksinud. On Noora-suguseid, peamiselt "kambast", ning siis on Hans, kelle maailm lihtsalt kokku kukkus. Seda on valus vaadata. Palun vabandust!