Ta on renegaat

III

Nad kõik on koolis. Mitte keegi ei ole puudu, sest miks nad peaksid? Me käisime peaaegu iga päev koolis, sest meile meeldis koos olla. Me nautisime kooli, enam-vähem. Ja tänagi üritavad nad seda teha, aga nad ei tea, mis minust on saanud. See on esimene päev, kui mind enam ei ole ja ma ei lahkunud erilise pauguga. Pigem vaikselt. Ja keegi ei pannud seda suure kella otsa. Vähemalt mitte esialgu.

"Tsau, kuule, kas Dessa on haige või midagi? Ta ei öelnud nagu, et ta ei tule või midagi..." küsib Noora "kambalt", kui ta nendeni on jõudnud.

"Ma ei tea ka. Ta pole netis ka käinud. Ma pole nagu helistanud ka, imelik nagu," on Hans veidi kõhklev, niheleb toolil ja näpib telefoni.

Ma saan neist aru. Ma kirjutasin viimati neile kõigile kerge hüvastijätukirja. Seda mitte muidugi otseselt. Ma otsisin selliseid meeme ja pilte, mis viitavad sellele, et ma ei pruugi järgmisesse päeva jõuda. Kuidagi sujuvalt soovisin neile edu edaspidises ja andsin teada, kui väga ma neid tegelikult armastan. Ma ei teinud seda kunagi, sest hallooo, kes sellist asja täiesti lambiselt teeb? Igatahes, nad on kõik väiksed närvipuntrad. Eesotsas muidugi Hans, kelle näol on tegemist minu teise poolega, ja Noora, kes on parimate sõprade eliiti kuuluv neiu.

"Mm, no, aga helista talle? Või uuri ta emalt? See ei ole eriti ok," ütleb Noora närviliselt Hansule.

"Äkki midagi juhtus? Nagu mingi õnnetus või midagi? Peaksime me muretsema?" ütleb Paula ja istub lauaservale. Tegelikult sinna ei tohiks istuda, õpetajad lähevad endast täiesti välja, kui keegi oma tagumikuga lauaplaadile on "ära eksinud".

"Lõpeta ära," tõstab Noora häält.

"Euuuu rahuu," ja Hans paneb oma sõnade mõju tugevdamiseks oma käe Noora õlale. Too vaatab talle kurjalt otsa, mitte käe pärast, vaid üldise frustratsiooni väljendamiseks.

"Helista talle lihtsalt. Küsi kus ta on ja miks teda siin pole. Lihtsalt tee kindlaks, et temaga on kõik korras, palun," ütleb Noora juba kerges ahastuses.

Mul on nii kahju neist tegelikult. Seda on nii raske vaadata. Ma ei tahtnud neile nii teha, aga ma pidin mõtlema iseendale. Ma lihtsalt ei suutnud. See ei tulnud kergelt ja ma kartsingi just nende, "oma inimeste", pärast. Mu süda tilgub verd, kui ma näen, kuidas nad vaikselt end kaotavad. Nad pole seda väärt. Mitte keegi neist. Mitte ükski inimene pole. Aga faking fakk, päeva lõpuks pean ma ju iseendale mõtlema. Pean ju? Palun ütle, et pean. Ma ei saa enam midagi teha. Ma olen siin ja nemad seal ja nad kärbuvad selles infovaeguses. Palun ütle, et ma tegin ju õigesti?

"Fakk, ei hakka isegi kutsuma," ütleb Hans ja võtab telefoni kõrva äärest ära.

"Mis mõttes?" esitab Noora retoorilise küsimuse. "Mida perset ta teeb? Kus ta on?" jätkab ta.

Hetk peale seda, justkui tellitult, heliseb kell. Hans, Noora, Paula, Fred ja Gregor on ikka samas kohas ning vaatavad teineteisele nõutult otsa. Noora silmad põlevad ja temas kasvab viha. Ma ei tea mille või kelle vastu. Vast teadmatuse. Hans näpib telefoni, liigutab seda käes närviliselt, taob end sellega vastu kätt, jalg samal ajal närviliselt üles-alla käimas.

"Ma ei tea, istume, mõtleme midagi välja," ütleb Paula ning liigub oma koha poole. Teised jäävad veel korraks seisma, kuid lähevad siis ka. Õpetaja on end klassi ette valmis seadnud ning hakkab tundi pidama. Bioloogiat.

FC Noku: Kirjutan ta emale v
Aroonia: Yes plz.
FC Noku: Dav

See on muideks meie grupivestlusest Messengeris. Meil on kõigil üsna loovad hüüdnimed leiutatud. FC Noku on Hans, sest ta mängib jalgpalli ja see FC seal ees märgib jalgpalliklubi (football club). Noku on lihtsalt pärit mingist oma naljast, mis pole relevantne hetkel. Aroonia on Noora, sest ta nimi tagurpidi on peaaegu nagu aroonia ja mu arvates on see päris lennukalt lahendatud. Paula on Jauram, sest ma isegi ei tea. Gregor on Felix, sest igal peol tutvustab ta end naistele sellise nimega ja see tundub juba rohkem tema moodi olevat. Fred on Füüsik, sest ta reaalselt ongi füüsik. Ja mina olin Miss Ukraina, sest nagu varem mainisin, siis Odessa on linn Ukrainast.

Aroonia: No?
Aroonia: Said midagi teada?
FC Noku: Ei saanud veel, idk, ta ema ei vasta
Aroonia: Tra, okei.

Ja nad keegi ei saanudki midagi teada veel. Mu ema ei vastanud, sest ta oli ametis oma silmade peast välja nutmisega. Mu isaga ei suhelnud keegi, sest ta tundus kõigi jaoks hirmutav, ja seega ei küsitud temalt midagi. Rohkem meid peres polnud ning kelleltki muult ei osatud informatsiooni nõuda. Aga see jõudis nendeni. Lihtsalt natukese aja pärast. Aga nad said teada, mis oli juhtunud.