Ta on renegaat

II

Ma ei taha sulle ette dikteerida, et kuidas sa mind ette kujutama peaksid. Kas mul on heledad juuksed või hoopis must juuksepahmakas? Kas mu silmad on hallikad või on neis pigem pruuni? Kas see mängib üldse mingit rolli, milline ma tegelikult olen? Loeb see, millisena sa mind ette kujutada tahad ja keda sa minus näed. Ma lasen sul endal otsustada. Ma tahan selle asja sulle võimalikult kergeks teha. Ma tahan, et sa saaksid mind näha täpselt sellisena, nagu ma tundun. Ma tahan, et sa ise annaksid mulle kuju ja hääle. Ma tahan, et ma ärkaksin uuesti ellu sinu kujutlusvõimes. Ma tahan, et ma oleksin su jaoks võimalikult tuttav.

Mida see lugu sulle annab või milline mõte selles peitub? Kas sa üldse ise mõtlesid selle peale, kui sa esimesi ridu lugesid? Küsi endalt, kas kõik asjad, ja tegelikult ka inimesed, peavad sulle midagi andma? Kas kõike peab saama kasutada? Kas mõned asjad ei võiks lihtsalt olla ja jääda? Pakkuda seltsi, kaastunnet ja elamust? Ma ei ütle, mida mina arvan, vaid ma lasen sul endal sellele vastata. See teadmine teeb sind ennast targemaks ja rikkamaks. Vahet ei ole, kuidas sa sellele küsimusele vastad, peaasi, et sa ise mõistad end ja oma vastust. Mina igatahes luban sulle, et see lugu jääb sulle meelde. Sest siin on sind ennast, seda ühiskonda, sinu sõpru, sinu emotsioone ja veel kõike muud, mida sa siit välja lugeda oskad.

Mida ma sult palun on see, et kui sa lähed homme näiteks kooli oma sõpradega või saad sõbrannaga kokku, või kui sa lihtsalt kellegagi räägid, siis ära võta seda iseenesestmõistetavana. Selliseid asju ei eksisteeri. Inimesed ekslikult arvavad, et sinna kategooriasse saab nii palju olukordi ja elemente liigitada, aga ausalt ei saa. Palun ole hea ja avatud südamega ja hoia inimesi. Nad vajavad seda. Me kõik vajame hoolivust ja hellust. Sa ei pea pakkuma kõike, mis su seest tuleb, aga väike killukenegi võib päästa. Palun vähemalt mõtle selle peale.

Nagu ma ütlesin, siis mind enam ei ole. Ma põlesin läbi. Ma vajusin kogu selle maailma raskuse all kokku. Mõnede andmete kohaselt kujutasin ma suuremat osa sellest küll endale ette ja tegelikult pidanuks mu elu olema lust ja lillepidu, aga las need sõnasepad olla oma loo peakangelased. Põhjus, miks seda kõike liiga palju minu mõõduklaasi sai, oli haridussüsteem. See pole mingisugune mäss Mailis Repsi või Eesti Vabariigi vastu. Lausa vastupidi. Ma olen tänulik, et õpilastele nii palju võimaldatakse, aga mulle sai see kõik saatuslikuks. Ma tahtsin liiga palju ning mu keha ei suutnud kogu informatsiooni vastu võtta ja hallata. Seega kogu mu mõistus hakkas töötama valesti ning ma läksin justkui katki. See kõik kestis kokku aastaid. Lõpus läks aga ruttu.

Mul olid väga head inimesed ümber. Mul oli paar väga lähedast sõpra ning mul oli ka oma silmarõõm. Vanamoodne sõna, kas pole? Aga nii on seda armas öelda ja isegi praegu kirjutades tunnen ma, kuidas mu silmad särama löövad. Me olime koos üsna pikalt. Tegelikult tundsime me teineteist päris kaua ja kuidagi need etapid olid oma üleminekutelt ähmased. Ühel hetkel olime me lihtsalt lahutamatud ja see oli kuidagi loogiline ja õige. Mul oli väga hea sõbranna ka. Selline, kellele helistasid, et tahaks šokolaadikooki ja ta tuli mõne aja pärast ja tõi. See situatsioon toimus vastupidiselt ka. See oli jälle kuidagi loogiline ja õige suhe minu elus. Seega mul oli kaks õiget inimest elus ja ma pidanuksin hakkama saama. Pidanuksin.

Sa hakkad selle loo käigus mind paremini tundma ja ma räägin sulle kõike veel lisaks, mis mulle mõttesse tuleb. Ma põimin siia kõike, mis vähegi asjakohane ning ma üritan olla võimalikult täpne. Ma kirjutan kõike nii, nagu mina seda näen. Ja ma näen kõike päris hästi, usu mind. Ja ma mõistan seda kõike päris hästi, usu mind veelkord. Ma olen igal pool kohal, kus ma olema pean. Ma olen märkamatu, aga ma olen olemas. Ja kui ma pärast oma surma jäin kuhugi kinni, siis see tähendab, et kõik pole veel läbi. See tähendab, et midagi on veel lõpetamata. See tähendab, et midagi on veel tulemas ja usu mind, sul ei ole aimugi, mis see on.