Ta on renegaat

VI

Aga mis meist tõesti saab? Kas sina tead, mis sinust endast saab? Mida sa tahad enda eluga teha? Kuhu jõuda ning millised on sinu sihid? Ega me keegi ju ei tea, aga see on õigustatud küsimus. Mingisugune plaan tuleks ju kasuks, siis vähemalt tead, kuhu poole rihtima peaks.

Kui mina mõtlesin, et mis minust saab, siis ma uskusin, et kirjanik. Põhjust ma isegi välja tuua ei oska. Ma olen lihtsalt alati tundnud, et mulle meeldiks oma mõtteid ja sõnu ritta seada, luua uusi elusid ja keskkondi. See päästab sellest maailmast, milles me ise just praegu elame. Ja olgem ausad, meil kõigil on olnud neid hetki, kui tahaks lihtsalt maha astuda sellelt „rongilt". Mind kirjutamine päästis, kuid mitte lõpuni. Ma astusingi sellelt rongilt maha ja siin ma siis olen. Üritan sulle luua keskkonda, kus mina eksisteerisin, ja sellega saan ma sind aidata või koguni päästa.

„Ma ei taha koju minna," sõnab Noora, kui kamp on juba mitu minutit sõnatult seisnud, „mida ma seal teen?"

Ma pärandasin kõige halvema päranduse oma lähedastele – hingevalu. Aga kõik ju õpetavad, et valukoormat tuleb jagada, sest siis on ju kergem. Lihtne matemaatika, kas pole?!

„Oleme koos. Me ei tohi sellisel ajal laiali vajuda," ütleb alati õiget juttu rääkiv Fred, „tulge minu juurde."

Nad lähevadki kõik koos umbes 10-minutilise jalutuskäigu kaugusel asuvasse majja, mis, nagu mainitud, on Fredi elupaik. Tal pole kedagi kodus, sest vanemad on tööl ning väikevend lasteaias. Kamp maandub elutoa diivanile ning Fred läheb kööki, et teed keeta.

„Ma ei saa ikka aru, mis toimunud on," alustab Paula juttu, kui nad on pehmele valgele nahkdiivanile istunud.

„Ma ei osanud seda absoluutselt oodata," jätkab Gregor, kes on endale väikese karvase padja sülle haaranud ja mudima hakanud, „kõik oli ju korras."

„Ikka oli probleeme, aga mitte selliseid," ei mõista ka Noora minu tehtud otsuse põhjust.

„Aga äkki ta ei teinud seda ise?" esitab Gregor retoorilise küsimuse.

„Hei, kuulge," tuleb Fred köögist, käed värisemas, pisarad silmis, „see on vist... Dessalt."

Ta hoiab käes kirja, mis köögilaual teda oodanud oli ja mille ma olin posti pannud päev enne oma surma. Ma arvestasin täpselt välja, et see ei jõuaks liiga vara ega liiga hilja. Ma otsustasin olla viimast korda aus ning otse ja individuaalselt kõigi poole pöörduda.

„Ma arvan Gregor, et siinkohal sa eksid," jätkab Fred, kes on silmad minu kirjutatud kirja puurinud.

„Mis seal seisab?" on Nooras kasvanud uudishimu ja närvilisus ja selle märgiks on ta diivanilt püsti karanud ja Fredi kõrvale tormanud.

„Ma... Ma ei saa öelda. Ta ei luba," vastab Fred ning varjab paberilehte tüdruku eest.

„Mis mõttes?" ärritub Noora veelgi.

Fredil on õigus. Igaüks neist sai eraldi kirja, kus on neile personaalselt mõeldud informatsioon. Ma kirjutasin väga rangelt, et nad ei tohi teineteise kirju lugeda ning selle sisu omavahel arutada. Ma tahtsin nendega justkui nelja silma all rääkida.

„No ta ütleb päris selgelt, et iga kiri on eriline ja kuulub vaid sellele isikule, kelle postkasti see on potsatanud. Sorri, aga see on tema jaoks oluline..." üritab Fred selgitada.

„Iga kiri? Me kõik saime ühe?" on Hans ellu ärganud ning konversatsioonist osa võtmas.

„Tundub nii," kinnitab Fred Hansu jutu õigsust.

„Ma pean siis koju minema," on Hans endas kindel, „ma tahan seda lugeda, mida ta mulle öelda on tahtnud."

„Arusaadav, minge kõik, see on oluline," utsitab Fred kaaslasi, „see on oluline."

Minu jaoks oli nende kirjade kirjutamine ja saatmine samuti oluline, sest ma tundsin, et ma olen neile võlgu. Lihtsalt minnes ja mitte midagi öeldes oleks neile jäänud mingisugune tühimik ja seda ma ei tahtnud. Ma tahtsin, et kõik oleks öeldud ja nende jaoks piisavalt arusaadav.

Kõik seadsidki oma sammud kodude poole ning ka nende postkastides olid olnud minu kirjutatud kirjad. Ma olen rahul, et ma seda olin teinud. Sel hetkel, kui nii Hans, Noora, Paula, Gregor ja Fred olid oma kirjad ära lugenud, valdas mind rahu ja tänulikkus ja seda just sellepärast, et nad võtsid hetke minu ja minu tunnete jaoks. Nad on tõesti minu inimesed. Ikka veel on ja alati.

„Oh Dessa, mu Dessakene," pobiseb kirja läbi lugenud Hans, „ma soovin, et sa oleksid siin."

Ma olengi.