California

9

Tänane  ilm polnud sugugi ilus nagu kõik suuresuuliselt räägivad. California- palmide maa ja ilus päevitus on garanteeritud. Tegelikult oli tänane pühapäev hoopis vastupidine. Vihm tegi oma tööd ning palmid olid lausa kaardus tugevast tuulest. Uudistes anti välja isegi teise astme tormi hoiatus. Nii palju siis soojast maast.

Sarnaselt laupäevaga passisin täna kodus ning sirvisin vanu ajakirju, mis olid dekoratsiooni mõttes riiulile pandud. Tessa polnud ikka veel oma intensiivsest pohmakast toibunud ning magas paksu und kodus.

„Tundub, et täna ei liigu me siit kuhugi," vaatas isa aknast välja, paljastades tormi võlud.

Ohkasin. Istumine ja igavlemine olid nii tülgastavad tegevused minu jaoks. Tahtsin midagi teha, mitte niisama käed rüpes istuda.

Kuulsin köögist ema nördinud häält. „See on küll halb lugu, meie külmkapp on natuke tühjaks jäänud,"

„Ma võin poodi minna," tõstsin pea üles, teadsin et see mõte ei meeldi kummalegi mu vanemale.

Isa kergitas kulmu. „Sa ei lähe kuhugi, mõtle peaga Clara,"

Pööritasin kulme, panin sirvitud ajakirja oma kohale tagasi ning otsustasin oma tuppa minna.

Lasin ennast voodile kukkuda. „Mida ma küll teen?" Olin juba leppinud sellega, et pean terve päeva kodus istuma selle tormi pärast.

Telefon andis märku, et mulle oli tulnud sõnum. Teadsin, et Tessa oli unest ärganud ning otsis vestluskaaslast, kuid ei.

Sõnum oli saadetud võõralt numbril. „Hei, mis teoksil? See torm on nõme, eks? Tyler," seisis sõnumis kirjas. Naeratasin omaette, kuid kissitasin endamisi silmi tahtes teada, kust ta mu numbri sai.

„Hei, igavlen ja veelkord igavlen. Torm ongi põhjuseks, miks ma igavlen. Clara," itsitasin, kui lugesin oma loogilist lauset. Meie jutuvahetus kestis pea tund aega. Tahaksin vabandada oma vanemate ees, kellele ma sõnumitega arve tekitasin.

„Vaata alla," tuli mulle sõnum peale kümne minutilist vaikust. Kortsutasin kulmu ning korrutasin seda lauset endale. Kergitasin kulmu ning tegin rõdu ukse lahti. Tol hetkel ei pidanud ma seda tõenäoliseks, et viie sekundi pärast näen ma tumeda päist poissi, mu rõdu all lehvitamas.

Irvitasin kutile:„ Hoia millesti kinni, sa lendad ära muidu," toetusin rõdule. „Mind täitsa huvitab, kuidas sa üles saad?"

„Tulen nagu tavalised inimesed," kehitas ta õlgu ning kadus.

Kergitasin kulmu ning tundsin ennast vähe segaduses.

Koheselt oli kuulda uksekella. „No tere tali!"

Mu vanemad olid ta sisse lasknud, kuna poiss oli minuti pärast mu toa uksel, toetades ukse piidale.

„Tervist!" muigas ta visates mulle pilgu pealaest jalatallani.

„Tere! Millega olen au ära teeninud?" naeratasin, kergitades kulmu. Kohendades oma musta nahktagi, milles nägi ta paratamatult vägagi hea välja.

Kutt liikus mu kirjutuslaua juurde, võttes sealt tooli, mille peale ta hetk hiljem peale potsatas. Jälgides hoolikalt mu liigutusi.

„Mul oli igav nagu sul, koos on lõbusam," kehitas ta õlgu, otsides põhjuseid miks ta minu majas parasjagu viibis.

Turtsatasin naerda. Istusin oma voodile, vastamisi talle, siludes oma pluusi.

„Tessal ikka halb olla? Ma ei teadnudki, et ta kaks naabrid olete," küsis ta vaadates mu tuba põhjalikult, samal hetkel imestunud ilme ette manades.

Noogutasin tasakesi. „Ta magab kodus hetkel, aga jah oleme,"

„Kui nii siis nii, muuseas Elena on meie pool," muigas ta.

Naeratasin. „Ta on reedest saati tihe külaline?" silusin oma juukseotsi, mis vajasid juuksurikääre.

„Tihe on veel vähe öeldud. Nad ilastavad ja amelevad igas võimalikus kohas. Arvasin, et köök jääb puutumata, aga kus sa sellega. Hommikul leidsin nad sealt oma iha üksteise peal välja näitamas,"

Turtsatasin naerda. „Issand, nad vist tõesti leidsid üksteist,"

Tyler noogutas mulle nõustudes ning muigas endamisi.

Tunnike oli Tyleriga vestlemisest möödunud. Põhiliselt oli terve jutt kooli kuulujuttudest ja õpetajatest, keda ma uue õpilasena eriti ei teadnud.

„Ma hakkan vist minema," naeratas kutt ning tooli najalt oma nahktagi, mille ta paari liigutusega selga tõmbas.

Tõusin voodilt püsti ning juhatasin poisi trepist alla. Selle väikse ajaga jõudsin ma kohmakalt komistada ning Tylerilt ühe irvituse välja teenida.

Elutoast möödudes pöörasid mõlemad vanemad mulle tähelepanu, ema oli just teinud süüa ning kana-pasta lõhn tungis mu ninna.

„Tyler, oli see Su nimi, kui ma õigesti mäletan?" naeratas ema kutile, kes minu kõrval seisis. Ta tardus hetkeks, kuid pööras oma suure naeratuse siiski ema poole.

„Jah, te mäletate õigesti, Mrs. Ray," noogutas ta ning naeratas soojalt.

Ema lõi käsi kokku ning ma juba aimasin, mis siit tuleb. „Äkki jääksid õhtusöögiks? Saaksime kõik koos lähemalt tutvuda,"

Tyler vaatas mulle otsa ning muigas magusalt. „See teeks mulle rõõmu,"

Ema naeratas ning kadus kööki ning hõikas koheselt ka meid kööki. Istusime Tyleriga kõrvuti mu vanematega vastamisi. Tõstsin potist endale isuäratavat rooga, mida ka kõik teised endale taldrikule tõstsid.

„Räägi endast, näiteks millega sa peale kooli tegeled?" küsis ema huvitatult.

Tyler vaatas mulle otsa hetkeks ning pööras pilgu jälle mu isale. „Ma aitan isa firma asjadega põhiliselt, ta tegeleb kinnisvarafirma juhtimisega,"

Isa noogutas. „Muljetavaldav. Sa käid Clara koolis?" kergitas mees kulmu ning võttis suutäie söögist.

„Jah, ma olen kaheteistkümnendik," nentis ta.

Isa pigistas silma kinni ning jäi hetke mõtlema. „Sa sõidad ka?"

„Just, mu auto seisab selle heki taga," viipas Tyler käega õue.

Ema tõstis endale pastat veidi juurde ning küsis uudishimulikult: „Mis teil Halloweeni ajal plaanis on?"

Kehitasin õlgu. „Paar päeva on aega,"

Tyler sõi suu tühjaks ning lausus: „Tegelikult on iga-aastane Halloweeni pidu minu pool olnud,"

„No siis pole ju probleemi, Clara," naeratas ema, mille peale ma noogutasin ning võtsin lonksu mahlast.

„Oled sa hea õpilane, Tyler?" jätkas isa oma tõsisemate küsimuste vooru.

Tyler noogutas. „Ma pole halb ega hea. Pigem selline üle keskmise," tunnistas ta õlgu kehitades.

„Kas te olete sõbrad või midagi enamat?" küsis ema ootamatult meile mõlemale. Tõmbasin kanatüki peaaegu et kurku ning mu köhimis sessioon ei näinud tol hetkel lõppu.

„Ema," vaatasin kurjalt talle otsa, kui olin oma hingamise normaalseks saanud. Tyler ainult muigas ning võttis viimase suutäie oma söögist.