Clara Ray on tark seitsmeteist aastane heledapäine neiu, kes kolis hiljuti Londonist Californiasse. Ta eelistab olla pigem endasse tõmbunud, kui olla väga seltskondlik ja iseloomult peolooma moodi. Sellegipoolest leiab ta koheselt endale head sõbran...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
Kell oli peagi pool kaheksa saamas. Olin peale koolist vabaks saamist jõudnud ära käia kodus ja poes. Olin emale lubanud poole üheksaks kodus olla ning arvestasin et Tyleri juures võis maksimum tund aega minna.
Nüüd seisin siin, Tyleri modernse kodu ukse ees, mille uksekella ma sekund tagasi vajutasin. Käed taskusse surutult, oodates et keegi uksele tuleks. Pigistasin taskus olevaid võtmeid. Olin ma tõesti närvis?
Uks läks lahti ning mulle vaatas vastu James. "Oi," muigas ta. "Tore sind näha."
„Kas Tyler on kodus?" küsisin tasaselt. James muigas ning näitas mulle käega teed.
„Ikka, ootab sind." Tegi ta mulle silma ning irvitas nagu kombeks.
Mu põsed lõid õhetama. Suunasin näo maha ning astusin majja. Tõmbasin tennised kiirelt jalast ning läksin Jamesi järel. Olin siin majas ainult pimedas viibinud ning koheselt tundsin kui kaasaaegne ja moderne see kodu oli. „Hei, sa tulidki." Tervitas Tyler mind, kui ma elutuppa jõudsin.
„Ma jätan teid nüüd omavahele." James vaatas meid kavalalt, eemaldudes meie seltskonnast.
„Ma aitan teda ainult inglise keelega." Peatasin ta poolel teel trepist üles.
James turtsatas naerda. „Ja mina Elenat prantsuse keelega."
„Pigem nagu lihtsalt keelega." Muigas Tyler ning ma ei suutnud oma naeru alla suruda.
James irvitas ainult ning jooksis trepist üles.
Keerasin pilgu Tylerile ning kergitasin kulmu, tahtes teada mis edasi.
„Üles." Kõneles ta ainult ning läks trepist üles nagu James minut tagasi. Järgisin ta liigutusi ning varsti leidsin ennast Tyleri suurest magamistoast. Koheselt meenus mulle, kuidas ma tema voodis olin magama jäänud, mis pani mind itsitama.
„Inglise keel?" tuhnis ta oma sahtlites õpikute järele. Noogutasin, istudes ta suurele voodile.
Ta jäi korra paigale, järgmisel hetkel vaadates mind. „Kas sa mäletad, kui sa olid esimest päeva koolis?" Naeratas ta oma üli seksikat naeratust, mis mu väheke sulama pani.
„Ee, jah." Mõtlesin hetke ning naeratasin. „Ma olin lootusetult kadunud siin uues koolis."
Ta istus minu kõrvale, toetas oma pea käele, millel ilutses kallis kell. „Ma mäletan kui pahur sa tol hetkel olid."
„Ma lähen kiirelt närvi." Tõin vabanduseks, mis ta naerma pani.
Ta ajas end sirgu, nihkudes mulle lähemale. „Miks sa üldse siia tulid?" küsis ta uudishimulikult.
„Mõtled Californiasse?"
Ta nõjatus mulle iga sekund aina lähemale. „Just." Naeratas ta hammastega, mis olid perfektselt sirges reas ja valged. Kas tal on hambaklambrid olnud või on ta nii sündinud?
„Mu isa sai parema töökoha, kõlab väga klišeelikult eks?" muigasin.
Ta raputas pead. „Ka mina kolisin siia, kui ma neljane olin. Santa Cruz on tore linn."
„Ma ei teadnudki. Aga jah, ma olen siin nii vähe olnud aga siin on tore tõesti." Nentisin, Tyler vaatas mind kuidagi teistmoodi kui tavaliselt. Kuidagi rõõmsamalt või lootusrikkalt, mul polnud aimugi.
„Mul on hea meel, et sa minu ellu sattusid." Lausus ta äkki. Mul polnud kahtluski, et ta flirtis minuga. Kõik need naeratused, küsimused ja kehakeel viitasid täiuslikult sellele.
Ma otsustasin kaasa minna. „Mul samuti."
„Luba ma ütlen sulle midagi." Tyler tõmbas käega üle juuste. Mu süda hakkas meeletult peksma rinnus, kohe-kohe välja hüpates.
„Jah?" sosistasin. Ma juba kartsin, mida ta võis mulle öelda. Kas see on see sama lause, mida ta kõikidele tüdrukutele ütleb? Miks ma ei võinud lihtsalt Tessa't kuulata?!
Ta hingas sisse. „Nii kui ma sind esimest korda nägin koolis, sa olid nii armas ja segaduses. Sa jäid mulle kohe alguses silma. Kõik mida tahan öelda on see et, Clara, sa meeldid mulle väga."
Hammustasin huulde. Mida ma peaks talle vastama? Sorri, ma ei saa Tessa'le nii teha.
„Ma ei oodanud seda, Tyler. Sa oled rikas, hea välimusega ja paha poiss. Miks mina?" See oli tõsi. Miks ei võiks ta võtta kedagi teist? Kedagi kes langeks ta kätevahele esimesel silmapilgul. Ma ju polnud selline. Ma olin seda talle tema peol lausa öelnud.
„Sest sa pole nagu teised tüdrukud." Ta ütles seda mulle ka peol. See on täiuslik mänguri lause. „Sa ei viska ennast minu ette esimesel ettejuhtuval korral, ega pole nii kergesti kätteandev."
Noogutasin. „See hard to get tuleb mulle koguaeg ainult kahjuks. Sellepärast ma polegi kunagi ühegi poisiga olnud."
„See ei tule sulle kahjuks, kõik kutid kes sind ei taha on rumalad." Ta jäi tõsiseks, kuid sain aru et ta pilk rändas mu huultele. Ei, ma ei taha. Tundsin ennast ebakindlalt tema naiste kasutamises. See oli jälk.
„Ma peaks minema hakkama. Ma saan sulle paar ülesannet kodus saata inglise keele kohta." Tõusin ma voodilt, Tyler minu järel. Jesus, miks ma pidin selline olema? Ma olin sada protsenti kindel, et kõik maailma tüdrukud oleks praegu Tylerile samaga vastanud ja talle kaela hüpanud. Aga siin olin mina, üksik hing kes vältis teda. Go, Clara!
„Clara." Kuulsin selja tagant, samal ajal tehes vaikselt ust lahti. Tyler lükkas selle käega kinni ning ma kohkusin. Jäädes temaga vastamisi, lihases käsi hoides ust kinni minu õla kõrgusel.
„Mida sa tahad, Tyler?" Puurisin ta silmadesse. Meie vahel oli maksimaalselt kakskümmend sentimeetrit nii, et ma tundsin ta hingeõhku oma näos.
„Sind." Nägin iha ta silmes. Ta nõjatus mulle lähemale ning puudutas mind oma huultega. Mu jalad läksid korraga nõrgaks. Miks ma teen seda? Ma pidin teda ju jälestama või ei?
Ta lükkas mind jõulisemalt vastu ust ning surus oma keha minu vastu. Tundsin ta erutust, kui ta mind suudles aina tugevamalt. Läksin selle kõigega kaasa. See oli liiga hea, et lõpetada. Ta haaras mu pihast ning eemaldusin tuletades meelde, et ma lubasin emale kodus olla poole üheksaks.
Vaatasin Tyleri käekella, mis näitas üheksa kakskümmend. Pekki. Kümme minutit. „Tyler,ma pean minema. Mul on kümme minutit, et koju jõuda."
„Ma viskan su ära." Haaras ta kummutilt võtmed ning andis mu suule ühe väikse suudluse.
Istusin kiiruga autosse ning Tyler käivitas auto. „Koju paluks." Muigasin
„Saab." Ta keeras oma hoovist välja ning käivitas raadio. Nautisin seda. Mulle meeldis õhtuti autoga sõita. See oli üks mu lemmik tegevusi. Alati kui me emaga kuskil õhtul sõidame kuulame me mõnusaid vanu laule. See on tavaks saanud.
Tyler asetas oma ühe käe mu reiele ning silitas seda. „Kordame kunagi?"
Naersin. „Ikka. Aga Tessa lööb mu maha." Mulle tuli meelde Tessa sõbranna lugu. Kas Tyler teeb mulle seda sama? Kasutab ja viskab nurka.
„Ta peab harjuma. Mina sind käest ei lase." Ütles ta tõsiselt ning mul tekkis kindlustunne. Tõesti?
