California

5

Söögivahetund oli kätte jõudmas ning kell näitas veidi üle ühe. Kohe, kui kell käis oli klass sekunditega tühi. Ohkasin ja ladusin oma asjad kotti, et hiljem need kappi viia, kuna matemaatikas ei jäänud koju midagi õppida. Laususin õpetajale 'head aega' ja lahkusin klassist. Kõndisin loivalt sööklasse, enne seda aga pistsin matemaatika õpikud ruttu kappi.

Võtsin ennast söögijärjekorda, mis oli minu õnneks piisavalt lühike, nii et ma sain päris kiiresti oma riisi ja kanakastme kätte. Vaatasin kandik käes sööklas ringi, kuid ma ei näinud Violeti, Elenat ja Tessat. Kehitasin õlgu ja võtsin sellegipoolest koha sisse meie lauas.

Esimesel suutäiel sain aru, et see riis on kohutav. Ma oleksin riisi asemel nagu paberit mälunud. Kanakastmega võis täitsa rahule jääda. Kuigi mu ema omaga ei anna seda võrreldagi.

Silmanurgast nägin kedagi minu laua poole jalutamas.

Tyler istus lauda, minu vastu. „Hei," tervitas ta ning sorkis ta oma kandikul olevas taldrikul. „Sulle ei maitse ka see?" pööras ta tähelepanu mu puutumata riisi.

„Mnjaa õudne maitse," väristasin õlgu, mõeldes paberi maitsele.

Ta turtsatas naerda ja noogutas. „Sul on õigus, mu vend teeb ka paremat," nentis ta. „saladuskatte all võin öelda, et mu vend ei oska süüa teha, põhimõtteliselt ta pani eelmine kord peaaegu kööki põlema,"

Muigasin. „Ma ei teadnudki, et sul vend on," kergitasin kulmu.

„Imelik, et Elena sulle temast rääkinud pole," võttis ta lonksu oma mahlast ja kortsutas kulmu. „mu vend on James,"

James. James. James. Muidugi, see oligi see poiss, kes Elenale meeldis.

„Õige, ta rääkis midagi jah temast, kuid sina ja tema vend- seda küll mitte" tuletasin meelde ja noogutasin.

Tyler jäi korraks mõtesse, kuid järgmisel hetkel purskas ta vaikselt naerma. „Ma mäletan, kuidas ta eelmisel aastal, meie laua ette seisis ja oma tundeid Jamesile avaldas. See oli lõbus, kuid James andis talle korvi. Sellest jätkus vähemalt terve aasta, et seda unustada,"

„Vaeseke," tundsin Elenale kaasa. „vähemalt oli tal julgust seda teha, ma arvan, et mehed peaksid talt tunde küsima. Ta on minu järjekorras esimene neiu, kes nii aus on," nentisin.

Tyler kõkutas ikka naerda. „Vaeseke jah, tal jääb vist igaveseks see trauma nüüd külge,"

„See pole üldse naljakas," kissitasin silmi kuti poole, kes nüüdseks hoidis juba oma naeru kinni, kuid see ei tulnud eriti välja.

„Natuke ikka," näitas ta sõrmede peal ning muigas.

Raputasin pead.

Ta ohaks, kerge muie veel näol. „Hea küll, ma unustan selle ära,"

Märkasin, et Tyleri ülejäänud laud, vaatas meie laua poole. Kuid see mulle tundus, et nad olid meid juba pikemat aega jälginud.

Viipasin näpuga nimelt nende laua poole ning Tyler vaatas samuti sinna, kuhu mu näpp endiselt näitas.

Kohe normaliseerusid kõik poisid ja tegid nagu nad ei teaks midagi. Seda oli natuke jabur vaadata.

„Sinu sõbrad on vägagi uudishimulikud," ajasin pea viltu, toksides õrnalt sõrmega lauale üht suvalist viisijuppi.

Tyleri nägu kattis irve ning ma kartsin, et sealt tuleb midagi mida ma ei oota. „Nad on kadedad, et ma saan viibida nii ilusa tüdruku seltskonnas,"

Oh ei. Tundsin, kuidas mu nägu aina kuumemaks ja kuumemaks läks. Ma võisin vanduda, et mu nägu lausa tulitas punasusest nagu hõõguv süsi. Vaatasin maha, et seda varjata.

Tyler muigas sellepeale, püüdes tabada mu pilku. „Kahju, et see kommentaar su vihaseks ajas, sa lausa tulitad. Ma arvasin, et tüdrukutele meeldib, kui ma selliseid komplimente teen,"

Tahtsin talle selle sama riisi kohe, nüüd ja praegu näkku visata, aga ma ei saanud, sest ma olin siin uus ja ma ei vajanud probleeme.

„Ighatahes, ma tahtsin täna su mu väiksele istumisele kutsuda, minu juurde. Võid Tessa, Violeti ja Elena muidugi kaasa kutsuda. See hakkab kell üheksa, siis kui hämarduma hakkab. Aadressi sul ei ole vaja, kuna need kolm teavad, kus ma elan," ta naeratas vuristades mulle kõik ette.

Ahhetasin vaikselt, kuid mu pilgust võis välja lugeda pigem üllatumist. „Sa kutsud mind? Sa isegi ei tea mind,"

„Tean sind nii palju, et öelda, et sa oled hea inimene," naeratus venis ta suul laiemaks. „et siis näeme?"

Noogutasin kiirelt. „Ma arvan, küll. Vähemalt, ma peaksin kohal olema. Loomulikult, kui mingeid üllatusi ette ei tule, nagu näiteks vanemad,"

„Hästi, siis näeme," ta viskas mulle viimase pilgu ja lahkus.