California

3

Kappide juures, panin oma viimase tunni õpikud kotti ja võtsin oma käekoti, mille vinnasin õlale.

„Hei, Clara," tervitas mind Tyler, kui olin oma kapiukse kinni lükanud.

Ehmusin nii, et mu võpatust oli isegi füüsiliselt näha. „Geez, ma sain praegu poolenisti surma," panin käe südamele.

Kutt muigas ja alustas:" Sa ei viitsi täna midagi teha?" ta toetus kuumalt vastu kappe ja jäi mu vastust ootama. Ta sõbrad olid temast paar meetrit eemal, kuid ma oletasin et nad võtavad ka sellest vetlusest osa, isegi kui nad sekka ei räägi.

Jäin liiga kaua mõtesse. Näpistasin ennast ning tegin peaaegu häält, kuna see oli tõsiselt valus. Mida ma teen? Mida ma teen? Ei, ma ei saa välja minna temaga.

Teeskelsin, et mul on suur köha ja köhisin rusikasse. „Tead, Tyler mul on köha ja natuke halb olla, ehk teine kord," kehitasin õlgu ja andsin jalgadele käskluse, mind kohe sealt ära viia.

„Tyler, see tüdruk pani sulle ikka kõvasti korvi, oled vanaks jäänud?" naljatas üks poiss ta kambast. Kuulsin enda tagant ka teiste kuttide naeru.

Muigasin endamisi ning väljusin koolimajast. Üks, null minu kasuks täna. Jäin päevaga rahule, kuid see polnud ometigi veel läbi.

Suundusin otsekohe koju ja lubasin endale, et õpin ära.

Avasin välisukse võtmega ja sulgesin selle enda järel, kui olin tuppa sadanud. Viskasin ketsid jalast ja läksin trepist oma tuppa.

Otsustasin seekord rõdul õppida ja päikest nautida. Londonis mul sellist võimalust ju igapäev ei olnud. Põhiliselt oli ainult suvel soe, nagu Euroopa ilmastik ikka.

Vaatasin märkmetest kodutöö ja hakkasin rõdu laual vihikusse valemid ja ülesandeid kritseldama. Olin saamas sellega lõpule ning järgmiseks võtsin matemaatika. Ka sellega sain ma kiiresti valmis ja ma viskain jalad lauale, nautides Californiat. Paradiisi palmide all.

Kuulsin kõrval majas valju muusikat. See köitis mu tähelepanu ja ma kissitasin silmi, et rõdule näha. Tahtsin tüdruku nime kõvasti karjuda, et talle märku anda, et ma elan ta kõrval majas.

„Tessa," ütlesin alguses normaalse häälega, kuna me polnud üksteisest väga kaugel. Võib-olla kümme, viisteist meetrit eraldas meid.

„Tessa," proovisin uuesti, kuid ka see katse nurjus. Isegi, kui mu hääl oli juba nüüd päris vali.

„Tessa!" karjusin nii, kuis jaksasin üle muusika. Tüdruk võpatas ja vajutas muusika kinni. Ta vaatas ringi ja kui ta mind nägi ta naeratus venis pikaks.

Ta hõikas mulle rõdult:" Clara, mis sa siin teed?"

„Elan," muigasin kergelt.

„Kurat, emps jättis jälle mulle tähtsad asjad rääkimata," pahurdas ta endamisi. „ma ei teadnud, ma olin nädala algul eemal linnast, vist siis kui sa sisse kolisid,"

„Sa minu juurde ei taha tulla?" küsisin ning viipasin oma tuppa.

„Kui kutsutakse siis miks ka mitte," ta naeris ja lahkus rõdult, seda tegin ka mina. Kohe kuulsin ka uksekella ning ma läksin avama.

„Hei," naeratasin.

„Pole ammu näinud, eks?" naljatas ta ning astus majja. Sulgesin ta järel ukse ja juhatasin ta elutuppa.

Ta ahhetas. „Vau, sul on siin isegi ilusam, kui mul,"

„Tänud, tahad juua, süüa?" küsisin ning astusin köögi poolele.

„Kui sul viinamarjamahla on, siis küll. Mul sai see just kodus otsa," muigas ta ning istus baari toolile, laua taga.

„Tegelikult tahtsin ma sulle midagi rääkida," asetasin klaasi ta ette ja võtsin külmikust mahla.

„Lase tulla," innustas ta mind rääkima.

Ohkasin ning hoidsin naeru kinni. „Tyler kutsus mind välja,"

„Mida?" ajas ta peaaegu klassi mahlaga ümber.

„Ära muretse, ma teesklesin ta ees köhimist ja selgitasin, et ma olen haige,"

„Oh yeah, nii juba läheb," noogutas ta ning toestus laua vastu. "Viska viis,"
ütles ta kätt üles visates.

Viskasin talle plaksu ja jõin lonksu mahla pakendist ning see ei jäänud neiule märkamatuks.

"Tütarlaps," raputas ta oma pead ja tegi suuri silmi.