Arminägu

2

Läksin seisin Rasmuse ette ja panin käed rinnale risti, teda põrnitsedes. Ta vaatas mulle otsa oma muigel ja liiga ilusa näoga, mille ma kahjuks või õnneks rikkuisn oma käega, mis lendas talle vastu põske.

"Mida sa omaarust teed? Kas sinu arust on õige teisi kiusata niimoodi? Mida sa ise tunneksid, kui keegi sulle niimoodi teeks? Kas sa üldse mõtled ka oma pähklisuuruse ajuga, mis on peaaegu olematu?" Karjusin talle näkku. Tema hakkas selle peale võltsilt naerma ja lausus:

"Kallike, see pole ju minu süü, et ta selline välja näeb. Selliseid lihtsalt tuleb kiusata..."see oli nüüd küll viimane asi mida ta minu kuuldes öelda võis. Ta ajas mind nii vihale.

"Mis mõttes selliseid tulebki kiusata? Kas sul pole üldse südametunnistust?kui sina selline oleksid kas sulle meeldiks, kui sind kiusatakse? Ei. See ei meeldi kellelegi. Sa oled lihtsalt üks ennasttäis paks siga, jeda huvitab ainult ta väärikus..." olekssin ta peale veel karjunud, kuid olin poisi nii vihale ajanud, et ta lõi mind rusikaga kolmnurka ja ma kukkusin ja mul jäi hetkeks hing kinni. Ma ei saanud eriti aru, mis toimub, kuid keegi võttis mu sülle ja viis mind kuskile. Kui mulle lõpuks kohale jõudis, mis juhtunud oli, siis ma vaatasin, kelle süles ma olin. Viisin pilgu üles ja märkasin armilist nägu. Ta vaatas hetkeks mulle otsa, naeratas õrnalt ja suunas pilgu enda ette. Hakkasin tema süles rabelema, kuid ta hoidis mind hoopis tugevamini.

"Lase mind maha. Ma olen raske"pistsin lõugama ja alles nüüd sain aru, et oleme õues.

"Ise sa seda tahtsid"ütles ta ja lasi mind lahti, nii et ma maha kukkusin.

"Lollakas" ütlesin talle.

"Eks me kõik ja muide sa oled nagu udusulg"ta suutis mind nii närvi ajada. Tõusin püsti ja põrnitsesin teda vihaselt . Hakkasin tagasi kooli poole liikuma.

"Ilus pepu"karjus ta mulle järgi ja hakkas naerma. Nüüd oli ta ametlikult minu viha välja teeninud. Kõndisin edasi ja näitasin talle keskmist sõrme. Astusin kooli ustest sisse ja kohe tormas minu juurde Markus. Ta haaras mu kallistusse ja küsis mis mul arus oli. Kehitasin selle peale ainult õlgu. Praegu käis viies tund, matemaatika ja mul ei olnud mingit tahtmist sinna istuma minna. Tavaliselt ma hoolisin oma hinnetest, aga praegu oli mul nendest ükskõik. Niikuinii olin ma täiesti viieline. Liikusime matemaatika klassi juurde, samal ajal pahandas Markus minuga, aga mulle ei judnud kohale, mida ta ütles.

Jõudnud matemaatika klassi juurde haarasin ikka seina juures oleva koti ja viskasin selle üle õla. Hakkasin kooli väljapääsu juurde kõndima.

"Kuhu sa omaarust lähed?"küsis minuga siiani kaasas tolknev poiss.

"Minema" karjusin talle üle koridori ja sammusin kodu poole. Elasin koolist viie minutilise jalutuskäigu kaugusel ja varsti olingikoduukse juures. Astusin sisse.

"Sandra, kas see oled sina?"küsis mu ema köögist. Ma ei vastanud midagi, vaid lihtsalt kõndisin pahuralt oma tuppa. Panin ukse pauguga kinni ja langesin voodisse selili vaadates oma toa süsimusta kosmoseteemalist lage. Varem paistnud päike oli nüüdseks juba pilvede taha kadunud ja väljas hakkas tibutama, mõne hetke pärast oli see muutunud juba paduvihmaks. Kuulsin koputust uksele ja selle avamist.

"Kas kõik on korras?"küsis mu ema.

"Ei" vastasin ainult ja vaatasin tema murelikkudesse hallidesse silmadesse.

"Mis juhtus?"küsis naine mu vastas.

"Noh.. meie klassi tuli täna uus poiss ja teda hakati kiusama, alguses ma sellest välja ei teinud, aga kui talle sööklas jalg ette pandi läksin ma kiusajate juurde ja hakkasin neid sõimama. Üks poiss lõi mind nii, et mul jäi hing kinni. Noh ja siis see uus poiss viis mu süles koolist ära ja selle asemel, et tänada, ta hakkas mind mõnitama. Siis sai mul lihtsalt kõrini ja ma tulin koju."rääkisin oma emale ära.

"Mis selle uue poisi nimi on?"küsis naine minult.

"Marten Mets" ta kohkus, kui ta seda nime kuulis, kuid ma ei mõistnud miks.

"Kas sa süüa tahad?"noogutasin, kuna polnud koolis söönud ja mu kõht hakkas korisema. Ema saatis mulle veel ühe õrna naeratuse ja lahkus siis toast. Vahetasin riided ja suundusin kööki, kus ema mulle juba paar röstsaia oli teinud. Sõin ja tänasin teda, ning suundusin oma tuppa.

Läksin jällegi voodile selili ja võtsin välja oma telefoni. Läksin instagrami, aga seal polnud midagi põnevat, niiet panin telefoni öökapi peale ja võtsin madratsi alt oma päeviku.

11.11 kolmapäev

Täna oli nii segane päev. Meie klassi tui uus poiss, kes oli väga kummaline. Ta nägu ja nagu hiljem selgus ka parem käsi oli põletusarme täis. Ta algul tundus häbelik ja teda kiusati, kuid kui ma tema eest välja astusin hakkas ta hoopis hiljem mind mõnitama. Tulin kahest viimasest tunnist ära.

Mul oli vaja kellegagi rääkida ja ma võtsin uuesti kätte oma telefoni. Avasin kontaktid ja otsisin välja Markuse numbri. Panin kõne kutsuma ja tõstsin telefoni kõrva äärde. Peale paari kutsumist poiss vastas.

"Mida vaja?" Ta hääles oli kuulda solvumist.

"Äkki tuled minu juurde? Mul oleks vaja kellegagi rääkida."

"Ei tule!"vastas poiss.

"Miks?oota keegi on mul ukse taga"kuulsin uuesti koputust ja läksin avasin enda toa ukse.

"Ma ei tule, sest olen juba siin"ütles poiss ja naeratas mulle. Vaatasime üksteisele sügavalt silma kuid me ei lõpetanud oma kõnet. Ma olin esimene, kes võttis telefoni kõrva äärest ja vajutas kõne kinni. Sama tegi ka Markus. Ma sõna otseses mõttes hüppasin talle kaela ja kallistasin teda.

"Kõik on korras... kuss, kuss"lohutas mind poiss ja silitas mu selga.

"Mul on vaja sinuga rääkida!"ütlesime ühel ajal.

"Alusta sina"ütlesin Markusele, kuid tema jällegi tahtis, et mina alustaksin. Seda ma ka tegin.

"Vaata see uus poiss onju. Ma vihkan teda. Tüüp hakkas mnd mõnitama, peale seda, kui ma tema eest välja astusin. On alles sitapea, oleks võinud siis vähemalt tänada." Podisesin ma omaette, mille peale Markus naerma hakkas. Olime väikesest saadik olnud parimad sõbrad ja usaldasime üksteist täielikult.

"Tead, mis? Ignoreeri teda, teeskle, et teda pole olemas. Siis ta jätab su raudselt rahule, kuigi ma ei õigusta tema tegu."see soovitus tõi mu näole naeratuse ja ma kallistasin teda jälle. Ta oli mulle, kui vend.

"Millest sa rääkida tahtsid?"küsisin poisilt ja eemaldusin temast.

"Mulle meeldib üks tüdruk, aga ma ei julge talle seda tunnistada. Mida ma teha saan?"küsis ta ja peitis näo kätesse...