Arminägu

7

"M-mida sa siin teed?" Küsis mu ema väga närviliselt. Ta hääles oli kuulda viha, närvilisust ja veel midagi.

"Ma tahtsin sinuga rääkida" ütles mees kes siiani ukse taga seisis.

"Noh.. tule siis edasi" kutsus mu ema mehe sisse. Ma pidasin paremaks nad omapead jätta ja läksin oma tuppa. Võtsin oma telefoni ja kuna mul midagi paremat teha polnud siis ma kirjutasin Martenile, kuigi ma ei tea miks ma just temale kirjutasin.

Tsau

Õhtust jh

Mis teed?

Miks sind huvitab see üldse?

Mdea. Mul on lihtsalt igav.

No ss otsi keegi teine kellega kirjutada.

Mis sulle nd ei sobi kui ma sinuga räägin?

Ei

Aga miks

Sest sa ajad närvi

Ma tean jh. Olengi selline

K.

Rohkem me ei rääkinud selle õhtu jooksul. Kuulsin enda kõhukorinat ja otsustasin külmkapi juurde minna, et midagi süüa. Külmkapi avanud, leidsin sealt ühe caesari salati, mida ma praegu ei tahtnud. Selle asemel võtsin välja võileivamaterjali ja paar kohukest. Panin ka vee keema et endale teed teha.

Tee tehtud, hakkasin oma toa poole tagasi minema, kuid peatusin elutoa ukse juures kust oli kuulda mu ema ja selle mehe juttu.

"Ei, see pole võimalik..." ütles mu ema hüsteerilise hääletooniga.

"Nagu näed, siis on. Ta petab sind teise naisega..."vastas mees

"EI, SER POLE TÕSII. KAO VÄLJA MU MAJAST" Karjus mu ema, mille peale meed tõusis ja kõndis esikusse. Enne kui ta välja läks ütles ta veel:

"Ma ei valeta, aga kui sa mind ei usu siis ära tule pärast ütlema et sul on kahju või midagi sellist" Ja ta kõndis uksest välja.

Läksin oma ema juurde. Ta nuttis, ning ma läksin kallistama teda. Ta tahtis pigem üksi olla niiet võtsin suuna oma toa poole. Sinna jõudes kirjutasin oma isale.

Hei

Kuid ma ei saanud vastust....

.
.
.

Järgmisel hommikul ärgates olin ma miskipärast väga kurb ja tujust ära. Me polnud emaga rääkinud eilsest saadik ja ka isa polnud vastanud mulle. Panin siis kiirelt riidesse ja hakkasin kooli kõmpima.

Ka ilmal oli täna paha tuju. Vihma sadas ja oli tugev tormituul ja tumedad pilved. Helesinist taevast ega päikest polnud kusagil. Sügis oli lõpuks kätte jõudnud. Vaatasin kella ja see näitas 7:57 mis andis mulle täpselt aega et tunni alguseks klassi jõuda.

Kuulsin sõnumiheli ja avasin oma telefoni.

Hei! Sa ikka tuled täna?

Miks see sind huvitab? Eile ei tahtnud sa minuga rääkidagi ju. Miks sa nüüd peaks?

Ma palun vabandust eilse pärast🙁

Jajah. Midaiganes

Arvake ära kes see oli. Jap teil on õigus. See oli Marten. Mul ei olnud absoluutselt tuju temaga rääkida. Olin just kooli jõudnud ja liikusin garderoobi poole mis minu imestuseks sellel kellaajal oli täiesti inimtühi. Imelik.

Jõudsin klassi ja nägin et kõik on juba seal ja kordavad midagi. Ja siis mulle meenus. Geos. On. Töö.
Putsi kuidas ma selle ära unustasin. Geo õps on üli karm. Ta on noor, aga väga range. Kui vaja ta korjab su telo ära ja ei anna seda emne tunni lõppu tagasi, kui vaja siis ta saadab su dire juurde ilma et sa midagi teinud oleksid ja mis kõige hullem. Ta vihkab. Kordan VIHKAB kõiki õpilasi. Ta on selline õpetaja kes on nagu politsei kui ta sind liiga hilja õhtul õues näeb. Või midagi sellist.

Istusin oma kohale ja kohe helises kell, mille tõttu õpetaja sisse tuli ja töid jagama hakkas. Just. Ta ei laskmud meil korrata. Ja õnnetuseks olin ma esimene kes töö sai.

Kas see päev saab veel halvemaks minna.

Vaatan esimest küsimust ja mul ei ole õrna aimugi mis see vastus on. Järgnevate küsimustega oli sama, niiet ma otsustasin hoopis aknast välja vaadata.

"Kuule sina!" Karjus õps

"Mina?" Ei saanud ma õieti aru keda ta mõtles

"Jah sina. Kohe direktori juurde!"karjus ta veel. Oi tore. See päev saab tõesti hullemaks minna.

"Aga ma pole ju midagi teinudki"vastasin õpetajale

"Just selles asi ongi kullake."see kuidas ta seda ütles ajas mind nii närvi.

"Tead mis? Ma ei viitsi tegeleda su jamadega enam. See töö on üks sitt ja sina samamoodi. Head päeva jobu." Ja ma võtsin oma asjad ja läksin koju.

Ma ei näinud sellel enam mõtet. Olla koolis kui kõik on juba nii kui nii sitasyi. Pluss vihm oli veel hullemaks läinud ja esimese paari sekundiga ma olin läbimärg ja külmunud. Kui ma lõpuks koju jõudsin oli mu tuju ikka halb. Tegin endale kakaod ja suundusin oma tuppa et mingit halba filmi vaadata, mis mu mõtted eemale viiks.

Vaatasin seal mingi pool tundi hoopis instat ja mu kakao oli otsa saanud. Viisin tassi kööki ja pesin ära, ning kuulsin uksekella.

Läksin avama, kuid seal polnud kedagi, peale väikese helepruuni kaisukaru, kelle käes oli kaart. Võtsin karu ja tõin ta tuppa. Avasin kaardi ja lugesin teksti mis seal oli:

"Ma tean et sul on halb päev, aga tea et sa oled üli ilus ja hea südamega neiu ja sa tähendad mulle mega palju. Isegi kui ma ei julge seda öelda, siis ma olen sul olemas kui sa mind vajad. Sa ei usu seda? Muidugi. Seat ma ei tea sinust midagi ju. Aga sa tähendad mulle ikka väga palju.
-su salajane austaja"

See oli imelik. Agaaaaa.... see tegi imekombel mu tuju heaks. Need sõnad mos seal oli, see käekiri. Kõik, kõik oli absoluutselt perfektne. Ja ma naeratasin. See tegi mu tuju heaks. Ma võtsin karu kätte ja sellel oli mingi hea ja väga tuttav lõhn, kuid ma ei suutnud meenutada kellele see kuulus.

Käekirja järgi ma sain aru, et tegu oli poisiga. Ja see oli kõik mis ma temast teadsin. Ta käekiri pole just parim, ta lõhnab mega hästi, ta oskab mu tuju heaks teha, kuid kes see oli seda ma ei tea.

Ma arvan et mu päev läks just imeliseks....

..........

Heiiiiiijj!!

Long time, no see, right? Ma nii niii vabandan selle pika aja tõttu kui ma pole midagi kirjutanud, aga ma loodan et see uus osa meeldin teile. Kindlalt kommenteerige hädti palju ja võite vajutada ka seda väikest tähekest all vasakus nurgas.

Te tähendate mulle mega palju.

Muah😘
-M6mmibeebi