Arminägu

3

"Kaua ta sulle meeldinud on? Räägi temast natuke."küsisin poisilt.

"Mingi paar nädalat, aga ta isegi ei pööra mulle eriti tähelepanu. Ta on selline häbelik ja tavaliselt on ta mingis omas mullis vahetundide ajal. Talle ei meeldi eriti tähelepanu. Niipalju, kui ma tean, tuli ta siia kooli selle aasta alguses ja tal pole veel sõpru."

Miskipärast tegi mulle haiget see, et talle meeldis keegi teine. Äkki oli see lihtsalt sellest, et ma tundsin, nagu ta oleks mu vend ja ma ei tahtnud, et ta kellestki teisest kui minust rohkem hooliks. Äkki oli seal veel midagi, mida ma ei osanud sõnadesse panna, kuid ma teadsin, et kui ta selle tüdrukuga suhtesse astub kaotan ma oma parima sõbra.

"Äkki sa peaksid temaga sõbrustama hakkama?"ütlesin ja naeratasin sõbralikult, kuigi sisimas ma vihkasin, et ma seda talle öelnud olin.

"Ma olen proovinud temaga rääkida, aga ta ignoreerib kõiki"ütles poiss.

"Mis ta nimi on. Äkki ma proovin ise."käisin välja idee, kuid tahtsin selle eest endale vastu nägu lüüa. Ma olin nii loll.

"Liisi Mets"see oli raudselt selle arminäo õde.

"Kas ta on Marteni õde?"poiss mõtles viivuks ja siis noogutas.

"Mulle üldse ei meeldi see uus poiss"

"Sa pole ainuke"ütlesin ja me mõlemad puhkesime naerma. Varsti oli kell nii palju, et Markus pidi koju minema. Kallistasime pikalt ja siis poiss lahkus. Võtsin kätte oma telefoni ja märkasin, et mul on facebookis üks uus sõbrakutse. Ja omede ime see oli sellelt lollist arminäolt. Võtsin ikkagi ta sõbrakutse vastu ja koheselt ta ka kirjutas.

Hei!

Mida sa tahad?

Vabandust paluda?

Ei võta vastu

Miks?

Sest sa oled nii loll

Ei ole ju

Ega ikka oled küll. Oleksid võinud vähemalt tänada, aga selle asemel sa hoopis hakkad mõnitama.

Sorry

Soristatakse vetsus

Hahahahah

Käi perse!

Ta ajas mind ikka nii närvi. Kuulsin kuidas ema mind sööma kutsub ja viskasin telefoni voodile, kustutasin tule ja suundusin kööki.

"Kus isa on?"küsisin, kui polnud nimetatud isikut köögis näinud.

"Tal läheb täna tööl kauem. Tuleb kuskil tunni aja pärast"selle peale ma lihtsalt noogutasin ja hakkasin sööma. Kui söödud läksin enda tuppa ja vahetasin riided pidzaama vastu. Läksin voodisse teki alla ja võtsin jällegi kätte oma telefoni. Arminähu oli mulle sõnumi saatnud.

Pole minu süü, et ma nii vastupandamatu olen.

Sa ajad mind nii närvi enda lolli jutuga. Sa lihtsalt võiksid aru saada, et sa oled kole! Sa võisid varem olla kena, aga nüüd oled sa lihtsalt üks kõrbenud kana!!!

Whoa.. miks nii kuri?

Ära räägi enam minuga. Sa ajad mu lihtsalt närvi.

Edasi ma ei viitsinud tema sõnumeid lugeda. Mõistsin, et see, mida ma ennem ütlesin võis ta tundeid haavata, aga see on talle paras! Kell oli juba nii palju, et ma panin telefoni laadima, käisin peain hambad ja läksin magama.

***

Hommikul ajas mind üles ema sametine hääl. Hõrusin uniselt silmi ja haigutasin samal ajal ennast üles ajades. Ema oli mu toast lahkunud ja ma liikusin kapi juurde, et sealt midagi selga leida. Lõpuks võtsin sealt tumesinised kõrge pihaka püksid, roosa särgi ja musta kardigani.

Läksin kööki ja sõin ära praemuna ja peekoni, mille ema just valmis oli teinud. Siis läksin vannituppa ja peain hambad. Punusin ka endale kaks patsi ja liikusin enda tuppa, kust võtsin enda telefoni ja ka koti, ning läksin esikusse, et endale välisriided selga panna. Need seljas liikusin õue, kus mu ema mind juba autos ootas. Sõidsime koolini ja ma kallistasin oma ema, haarasin koti ja liikusin kooliuste poole. Garderoobis võtsin ära oma üleriided ja püüdsin meenutada, mis on esimene tund. Kuna see ei meenunud, siis vaatasin telefonist. Esimeseks tunniks oli keemia. Ma vihkasin seda tundi, kuna see õpetaja oli nii nõme. Kui sa tegid tunnikontrollis mingi väikese vea, pidid sa kirjutama valemeid. Õnneks ma sain keemiast aru ja ma pidin väga harva valemeid kirjutama.

Liikusin klassi juurde ja märkasin juba kaugelt Martenit. Tal olid seljas samad riided, mis eile ja kapuuts oli tal jällegi tõmmatud üle pea. Olin ta peale siiani pahane ja panin koti põrandale. Otsisin sealt kõrvaklapid ja ühendasin need telefoniga . Istusin koti kõrvale põrandale ja panin muusika mängima. Vaatasin üle enda snapid ja läksin instasse niisama kolama. Likesin paari pilti ja seejärel läksin facebooki. Arminägu oli mulle jällegi kirjutanud. Avasin meie vestluse ja vaatasin, mida tarka ta siis kirjutas.

Hommik! Näed ilus välja😘

Sina mitte

Vaata üles

Tõstsin pilgu ja nägin, kuidas ta naeratas. Vähemalt oli ta naeratus ilusam, kui ta ise.

Ja mida ma su lõustast vahtima pean? Sinu 'imeilusaid' põletusarme?

Palun vabandust! Ma tõesti tõesti tänan sind eilse eest.

Päriselt? Ei usu.. ega sinusugused jäävadki sellisteks egoistideks.

Pead sa nii võimatu olema? Ma üritan endale siin praegu sõpru saada ja sa oled minuga ikka nii ülbe. Mida ma valesti tegin???

Äkki seda, et sa üldse eksisteerid.

Panin meie vestluse kinni ei vaadanud isegi poisile otsa, missest, et me olime mõlemad kummalgi pool koridori ja kedagi teist sel hetkel ei olnud. Viisin pilgu jälle telefonile ja hakkasin candy crushi mängima. Mõne aja pärast ilmus mu näo juurde käsi. Vaatasin, kellele see kuulub ja see oli mu armas Markus. Võtsin ta käest ja ta tõmbas mu püsti. Haarasin ta kallistusse ja vaatasin meelega Arminäo poole. Ta pilk oli vihane ja samas ka armukade, kuid ma ei mõistnud, miks tal selline nägu oli. Äkki ta oli kade, et mul olid sõbrad, aga temal ei olnud. Äkki ma meeldisin talle? Ei see ei saanud kohe kindlasti tõsi olla. Äkki talle lihtsalt ei meeldinud Markus? Kes seda teab, mis ta peas toimus, kuid ta oli vihane.

Natukese aja pärast tulid kohale ka Aleksandra ja Anete. Kallistasin ka neid ja hakkasime elavalt eilsest päevast rääkima. Kell helises tundi ja kogu koridoris olev rahvasumm hakkas oma klassidesse liikuma. Tund möödus igavalt. Alguses õpetaja rääkis meile aatomite struktuuridest ja siis oli tunni lõpus väike tunnikontroll. Loomulikult sain ma selle viie. Järgmine tund oli ajalugu.

Midagi eriti ei juhtunud koolipäeva jooksul, kuni söögivahetunnini. Rasmus tuli minu juurde ja hakkas mind mõnitama, kuna ma olin eile Arminäo eest välja astunud.

"Minugi pärast kiusake teda edasi. Mul pole selle vastu enam midagi. Ta ongi sellise käitumise ära teeninud." Rasmus vaatas mulle jahmunult otsa ja jättis mind rahule. Matemaatika klassi poole liikudes tuli mu telefoni sõnum. See oli Martenilt.

Ei no aitäh!Ma üritan sinuga normaalselt läbi saada, aga sina ässitad mingid tüübid mulle kallale. Sinu pärast on nüüd mul huul verine ja sinikad igal pool üle keha. See kõik jääb sinu südametunnistusele. Ja mõelda vaid, et sa hakkasid mulle juba esimesest silmapilgust meeldima!!!

See sõnum jahmatas mind. Ma meeldingi talle. Miks elu mind vihkab???