Arminägu

4

"Kõik korras?"küsis Markus, kui oli näinud mu jahmunud nägu. Raputasin ainult pead ja vaatasin tuimalt koridori seina.

"Issand. Mis juhtus?"küsis poiss jällegi. Andsin talle enda telefoni ja lasin tal meie vestlust lugeda. Ta luges selle paari hetkega ära ja  andis telefoni mulle tagasi. Ta nägu oli täis viha ja ta tõusis püsti. See ei tähendanud midagi head. Ta liikus Marteni poole ja hakkas tema peale karjuma.

"Mis sul ometi arus on?"küsis vihane Markus.

"Ma pole midagi teinudki. Chill"vastas Arminägu.

"Türa, mis mõttes sa pole midagi teinudki. Vaata mida sa mu sõbrannale tegid. See pole tema süü, et sa peksa said. See on sinu süü, et sa peksa said, sest sa oled nii väärakas..."ta oleks veel midagi karjunud, aga ta sai rusikaga vastu nägu.

Ega Markus alla ei jäänud ja virutas ka teisele poisile rusikaga. Mõne hetke pärast olid mõlemad maas ja peksid üksteist. Ma läksin neile vahele, kuid sain ka obaduse vastu põske. Üks teine tüdruk püüdis Arminägu maha rahustada, kuid sai samuti obaduse. Nüüd mulle aitas. Läksin Marteni juurde, kes istus Markusel kõhu peal ja peksis teda nii, et poiss tema all oli peaaegu teadvusetu. Võtsin oma jõu kokku ja tõmbasin Marteni eemale. See teine tüdruk läks kohe tema juurde ja kallistas teda, mis Arminäo maha rahustas.

"Kas keegi aitaks mind?"küsisin, kui olin avastanud, et Markus enam teadvusele ei tulnud. Minu üllatuseks tulid koridoris oleva rahvahulga seest Rasmus ja veel paar tema squadi liiget ja võtsid Markuse kerge vaevaga sülle.

"Viige ta kooliõe juurde. Ma tulen kohe järele." Nad ainult noogutasid ja ma läksin Marteni juurde. Tüdrk, arvatavasti tema õde rääkis temaga.

"Khm... kas ma saaksin su vennaga hetke rääkida?"tüdruk ainult noogutas arglikult ja läks paar sammu eemale. Näitasin Martenile, et ta mulle oma näoga lähemale tuleks. Ta näole tekkis muie ja ta tegi nii nagu ma plaanisin. Kui ta oli oma näoga mul piisavalt lähedal võtsin ma tema kõrvast kinni ja vedasin ta direktori kabinetti juurde. Koputasin uksele ja avasin selle.

"Tere!"ütlesin mehele, kes laua taga pabereid täitis.

"Juhtus midagi?"küsis mees sõbralikult. Nüüd astusin sisse, Marteni kõrvast ikka veel kinni hoides ja tõmmates ka tema kabinetti.

"Juhtus see, et see noormees peksis mu parima sõbra oimetuks." Direktori rõõmus nägu asendus nüüd kurja grimassisga.

"Vastab see tõele?"küsis mees karmilt. Marten ainult noogutas õrnalt.

"Kus viga saanud õpilane on?"küsis direktor nüüd minult.

"Paar kaasõpilast aitasid ta arstikabinetti" direktor ainult noogutas.

"Sina..."näitas ta näpuga minu poole "...võid oma sõbra juurde minna. Ja sina..." suunas ta oma käe nüüd Arminäo poole "...sinuga tuleb meil tõsine jutuajamine, kuhu on kaasatud ka su vanemad. Võite minna"ütles ta mulle ja ma lahkusin, jättes poisi kabinetti. Jooksin võimalikult kiiresti kooliõe juurde ja astusin sisse. Mulle polnud kunagi see ruum meeldinud, sest see haises alati rohtude järgi, kuigi kooliõde oli ise väga meeldiv naisterahvas. Ta oli umbes neljakümne aastane ja tal olid blondid juuksed ja sinised silmad, nagu minulgi. Ta oli alati väga rõõmus.

Nägin ruumi teises otsas Markust lamamas. Ta oli teadvusel ja arst puhastas ta haavu. Läksin poisini ja kükitasin voodi kõrvale. Haarasin poisi käest ja ta naeratas korra, aga tegi seejärel valugrimassi.

"Kuidas tal on?"küsisin õelt.

"Ta vajab lihtsalt natuke puhkust ja paranemist, muidu on temaga kõik korras"ütles naisterahvas ja naeratas.

"Nii. Korras. Vaata, et sa siis väga palju ei liiguks ja väga tugeva valu korral võta valuvaigistit. Puhka hästi palju ja vähemalt nädal ära kooli tule. Sul on puhkust vaja"rääkis arst poisile, kes just ennast istukile oli ajanud. Poiss ainult noogutas ja sirutas käe minu poole.

Aitasin ta püsti ja liikusime välja, soovisin veel ka arstile head aega ja me läksime koridori. Õnneks käis tund ja kedagi koridorides ei liikunud. Haarasin pükste tagataskust oma telefoni ja otsisin kontaktide seast Olivia nime. Kutsusin ta järgi ja ta lubas 20 minuti pärast kooli ees olla.

Saatsin poisi alla garderoobide juurde ja tõin ülevalt meie kotid. Selle ajaga, kui ma alla jõudsin oli Markus juba riides. Panin ka ennast kiiresti riidesse ja aitasin poisi õue. Seal ootas meid juba poisi ema. Aitasin poisi tagumisele istmele ja istusin ise ette.

"Oi jumal küll. Pojake. Mis sinuga juhtus. Kes seda sulle tegi. Emme läheb annab sellele tüübile peksa." Ütles naine muretsevalt.

"Pole vaja, ega too tüüp ise ka kergelt ei pääsenud"ütlesin Oliviale.

"Olgu. Lähme koju lapsed"ütles ta naeratades. Meie emad olid üksteisega pikka aega tuttavad ja nende kodu oli ka juba minu teiseks koduks saanud.

Sõitsime umbes kümme minutit ja talutasime siis Markuse tema tuppa voodisse puhkama.

"Ega sa ära ei lähe?" Küsis poiss, kui olin enda sammud ukse poole seadnud.

"Ei lähe, ma lähen teen sulle teed."ütlesin ja naeratasin poisile.

"Aitäh sulle"ta ajas käed laiali ja ma liikusin talle lähemale. Ta tegi mulle kalli ja surus ka põse peale ühe õrna musi. Juba sellest läksin ma näost punasemaks, kui peet ja ma suundusin kööki, et poisile teed teha.

Võtsin köögikapist suure sinise tassi ja panin sinna natuke suhkrut. Viskasin sisse ka vaarika tee paki ja jäin ootama, millal vesi keema läheb. Kui vesi oli piisavalt kuum, siis valasin selle tassi ja segasin tee lusikaga läbi. Lisasin teele ka natuke piima, mis muutis kuuma joogi kreemiseks. Köögis lõpetanud, suundusin uuesti poisi tuppa.

"Aitäh sulle!" Ütles poiss, kui olin talle teetassi ulatanud. Ta oli ennast vahepeal istuli ajanud ja nüüd jõi ta juba rahulikult teed. Mu telefon hakkas helisema. See oli mu ema.

"Jaa?"küsisin kõnele vastates.

"Kus sa oled? Kell on juba pool neli. Sul peaks ammu tunnid läbi olema"muretses mu ema.

"Ära muretse, ma hakkan kohe koju tulema"lasin ka kuuldavale väikese naeruturtsatuse.

"Okei. Tsau"ja ta lõpetas kõne.

"Ma pean koju minema. Mu ema muretseb juba."ütlesin Markusele.

"Sa ju tuled ikka tagasi?"küsis poiss muretsevalt.

"Muidugi. Kohe homme esimese asjana peale tunde. Aga sina puhka ja ära ennast üle koorma. Okei?"poiss ainult noogutas selle peale. Ta ajas käed laiali, näitamaks, et ma pean talle ka kalli tegema, enne kui ma lähen. Seda ma tegingi ja enne kui ma ta toast lahkusin lehvitasin ma talle ja ütlesin ka vaikse "tsau!" Ja siis suundusin ma juba kodu poole.