Arminägu

6.

Ukse taga oli esimene asi mis ma nägin suur kimp punaseid roose. Need olid nooremapoolse pika mehe käes.

"Sandra Jalakas?" Noogutasin.
"Kirjutage siia alla"näitas mees näpuga kohale kuhu ma ka allkirja kirjutasin. Mees noogutas, ulatas mulle umbes 20 punase roosiga kimbu ja lahkus. Panin ukse kinni ja jalutasin roosidega kööki. Panin need lauale ja otsisin sobiva vaasi, lasin anumasse vee ja panin roosid sinna sisse.

Vaatasin neid tumepunaseid lilli tükk aega ja lõpuks nuusutasin neid. Need lõhnasid imeliselt nagu alati. Mulle jäi silma pisike kaart, mis oli rooside vahel. Võtsin selle kätte ja lugesin selle peal olevad kaks sõna:

"Vabandust!
-Issi"

Ma olin segaduses. Miks mu isa minult vabandust palub? Pöörasin kaardi ümber ja vaatasin isa visiitkaarti. Miskipärast ma enam ei osanud teha midagi muud kui joosta oma tuppa ja isale helistada.

"Telefon, millele te helistate on väljalülitatud või teeninduspiirkonnast väljaspool..."

Proovisin uuesti kuid jälle oli sama. Ma polnud oma isaga tükk aega rääkinud. Ühel päeval ta läks tööle ja pidi tänu tööle New Yorki sõitma, aga kumbki, mina ega ka mu ema, pole temast midagi kuulnud. Ta ei vasta telefonile, ta ülemus ei tee ka seda. Kas ma peaksin muretsema? Kas temaga on midagi juhtunud? Mul oli nii palju küsimusi, aga kedagi polnud, kes nendele vastusi teaks.

Jäin neid imeilusaid punaseid roose vaatama tükiks ajaks, kuni kuulsin võtmekõlinat. Lootsin et see on mu isa, aga see oli hoopis mu ema. Läksin teda kohe kallistama.

"Kellelt need roosid on?"küsis mu ema.

"Isalt" oli minupoolne lühike vastus. Ema ohkas ja kui ma ei eksi ma nägin ka tema silmis paari üksikut pisarat.

"Kas sa nutad?"küsisin kui ta oma käeseljaga pisara ära pühkis.

"Ei nuta... Mul läks lihtsalt midagi silma"vastas ta ja naeratas õrnalt. Ma ei uskunud küll teda, aga läksin oma tuppa. Viskasin voodisse pikali ja järsku mulle meenus et ma pidin täna Markuse juurde minema. Haarasin oma telefoni ja läksin esikusse et jalanõud ja jope selga panna. Hakkasin just ukselinki alla vajutama ja täpselt siis helises uksekell.

"Sa kodus ei pidanud püsima?" Oli mu esimene küsimus, kui ma ukseavas Markust nägin.

"Ja kas sina mitte ei pidanud minu juurde tulema?"küsis poiss vastu.

Hakkasime mõlemad naerma ja kallistasime.

"Ma tegelikult tahtsingi just sinu juurde tulema hakata. Aga kui sa juba siin oled siis tule sisse" poiss tuligi. Läksime minu tuppa ja esimese asjana läks Markus mu voodile pikali, nagu tal juba kombeks oli. Istusin ta jalgade juurde.

"Kuidas sa ennast tunned?"küsisin.

"Palju paremini kui eile. Ise?"

"Ma ei tea"ütlesin ja ohkasin.

"Mis viga?"küsis poiss muretseva häälega ja tõusis voodis istuli , ning võttis ühe mu käe enda käte vahele.

"Ma ei teagi. Ma sain täna suure kimbu roose. Oma isalt. Aga ma pole temast paar nädalat kuulnud. Kas ma peaksin muretsema?"poiss mõtles korra ja raputas seejärel pead.

"Ma ei usu. Kui ta sulle roosid saatis siia temaga peaks kõik korras olema."vastas poiss, viskas voodile jällegi pikali ja lasi mu käe lahti. Meie vahele tekkis vaikus ja ma vaatasin poisi sinikaid täis nägu. Markus vaatas mu toa kosmoseteemalist lage ja tundus olevat sügaval oma mõtetes.

"Millest mõtled?"küsisin temalt.

"Mh... Ah ei millestki põnevast"vastas ta.

"Ei tegelt ka räägi. Sa võid mind usaldada ju."ta ainult noogutas selle peale.

"No vaata... Mulle meeldib üks tüdruk, aga ma arvan et ma ei meeldi talle ja ma ei julge talle öelda ka?"rääkis poiss ja mul tekkis deja vu tunne.

"Kas see on Marteni õde?"poiss vaikis.

"Kas on?"küsisin uuesti. Poiss vaatas mulle sügavalt otsa ja raputas pead.

"Kas ma tunnen teda?"küsisin järgmise küsimuse.

"Liigagi hästi."vastas ta.

"Kas see on Aleksandra? Anete?"kuid poiss raputas jällegi pead.

"Kas sa ütled mulle kes see on?"kuid poiss raputas jällegi pead.

"Mida ma tegema peaksin. Ma ei taha talle öelda, sest arvan et ma talle ei meeldi..."rääkis Markus.

"Ma arvan et lihtsalt ütle talle seda"

"Kas ma sinu peal võin proovida?" Ma noogutasin ja ta ajas käed laiali et saada kallistus, mille ma talle ka andsin.

"Tead, sa meeldid mulle..."

"Tubli! Nüüd mine ütle seda talle ka"ütlesin talle.

"Ma ei saa"mulle ei jõudnud kohale miks ta lihtsalt selle tüdruku juurde ei lähe ja seda ei ütle.

"Miks?"küsisin.

"Sest ma just ütlesin seda talle..."ütles ta vaikse häälega.

"Ooooota... kas..."poiss noogutas.

"EIEIEIEI....see ei saa nii olla..."ütlesin juba vaikselt muretsema hakates. Me olime Markusega tuttavad jaba titeajast ja ta meeldis mulle ka aga nagu sõber, mitte midagi enamat.

"Ma arvan et sa peaksid lahkuma..."ütlesin talle mitte otsa vaadates.

"Miks?"küsis Markus.

"Lihtsalt mine. Ma pean mõtlema."

Poiss tõusis sõnagi lausumata püsti ja lahkus mu toast. Kuulsin veel kuidas ta mu emale head aega ütles ja seejärel lahkus. Ma ei osanud midagi mõelda. Olin totaalselt segaduses. Mis siis, kui ta tahab olla rohkem kui parimad sõbrad? Ta nii kui nii tahab. Aga kas ka mina tahan? Vist mitte. Ma ei tea mida mõelda. Mõtlesin selle teema kõrvale jätta ja emaga rääkima minna. Kõndisin kööki, kus mu ema parasjagu süüa tegi.

"Mida sa teed?"küsisin ja viisin oma käed ümber ema. Naine haaras oma kätega õrnalt minu kätest ja pööras ennast ümber.

"Pitsat teen. Tahad aidata?" Noogutasin ainult selle peale ja läksin teiselepoole lauda.

"Mis ma teha saan?"

"Esiteks, kas sa lõikaksid kana väikesteks tükkideks?"noogutasin jällegi ja otsisin omale lõikelaua ja noa. Hakkasin kana tükeldama, kui mulle meenus isa kaart.

"Ema?"

"Mh?"

"Kas sa isast tead midagi?"ta vaatas mulle otsa ja ma nägin nüüd kindlalt kuidas ta silmad vesiseks muutusid ja ta noogutas.

"Aaaa... ja koos roosidega saatis ta kaardi kus oli kirjas 'vabandust'. Mille pärast ta vabandust palub?"küsisin. Ema ohkas.

"Ta.. Ta läks meie juurest ära..."

"Miks??"olin ahastuses. Kuidas ta võis midagi sellist teha?

"Kas talle ei meeldinud meie juures?"küsisin uuesti. Tundsin ka pisarat silmanurgas. Mu isa oli ainuke kes suutis mu kurbadel aegadel naerma panna, näiteks siis kui mu kass vanadusse suri. Ma olin siis viiene ja ma olin väga kurb, kuid tänu oma isale sain sellest üle. Ta on mulle alati toeks olnud, kuid nüüd ta jättis meid. Ma tahan vastust ainult ühele lihtsale küsimusele. MIKS??

"Ma ei tea miks ta lahkus, kuid ta vahetas oma telefoninumbri ära ja muud moodi teda kätte ei saa."

Tükk aega oli vaikus ja kõlas uksekell. Lootsin et see on isa ja jooksin kohe ukseni. Avasin selle, aga mulle vaatas vastu mustade juustega pikka mees.

"Tere! Kes te olete?"küsisin viisakalt.

"Kas Annabell on kodus?"ma ei mõistnud, miks ta mu emaga tahtis rääkida, kuid ma oletasin juba. See mees oli väga sarnane Martenile.

"EMA!!" Kutsusin ta esikusse ja kui ta saabus oli ta näost näha ehmumist............