Arminägu

5

"Ma jõudsin koju"karjusin kohe peale seda, kui uksest sisse olin astunud.

Mu ema tuli kohe esikusse ja kallistas mind kõvasti.
"Kus sa olid nii kaua?"küsis ta, kui oli oma käed minu ümbert eemaldanud.

"Ma ju ütlesin, et olin Markuse juures."vastasin ma emale suhteliselt tüdinud häälega.

"Sa oleksid võinud kohe helistada, kui sa sinna minema hakkasid. Ma ju muretsesin. Aa.. ja muide su õppeedukus on paari päevaga märgatavalt langenud. Kas sa palun seletaksid mulle miks?"viimase osa ta ütles natuke rangemalt, kuid tema näol oli ikkagi naeratus.

"Noh see uus poiss viib mu mõtted õppimisest eemale. Ta on lihtsalt nii kummaline. Aa.. ja muide täna ta peksis Markuse läbi. See oli ka põhjus miks ma poisi juures olin."ema nägu muutus koheselt murelikuks. Markus oli talle, kui ta oma poeg.

"Issand. On temaga kõik korras?"küsis naine.

"Ta peab paar päeva kodus puhkama, aga muidu on kõik korras."vastasin.

"Okei. Mine siis õppima. Ma kutsun kui süüa saab"

"Okei"vastasin ja võtsin suuna oma toa poole. Meil oli selline armas ühekordne väike maja. Mul oli eraldi tuba, majas oli üks vannituba, mis oli koos vetsuga. Seal oli ka üks vaba külalistetuba.

Jõudnud oma tuppa, viskasin ma koti ukse kõrvale maha. Võtsin pükste tagataskust telefoni ja läksin voodile pikali. Käisin kõik sotsiaalmeedia läbi, aga seal polnud midagi huvitavat, niiet vaatasin mis mul õppida jäi. Ajaloos homme töö.. Inkas ka töö.. matas ka töö... Türa mis neil õpetajatel viga on...

"Sööma!"karjus mu ema köögist. Ajasin ennast voodist püsti ja liikusin köögini. Istusin juba varem kaetud laua taha ja jäin ootama.

"Noh mis sa passid niisama. Tõstad endale toitu ka või niisama tulid siia istuma?"Küsis mu ema naljatlevalt. Tõusin siis toolilt ja võtsin kapist taldriku. Ema oli teinud täna riisi ja karri-kana kastet. Tõstsin toidu ära ja istusin uuesti sellele samale toolile. Aga siis mul tuli meelde et ma ei võtnud endale teed, mis juba varem valmis tehtud oli. Tõusin jälle püsti ja avasin kapi et sealt seekord välja võtta tass. Tegin endale ka tee valmis ja istusin jälle toolile.

Kui mul lõpuks kõik mis vajalik olemas oli, hakkasin sööma. Toit oli ikka mega hea. Söömise lõpetanud, panin ma nõud kraanikaussi ja läksin oma tuppa. Viskasin voodile pikali ja ohkasin. Mul ei olnud mingit viitsimist midagi teha.

Võtsin oma telefoni ja vaatasin sotsiaalmeedia läbi. Seal polnud mitte midagi huvitavat. Täiesti lampi tyli mul mõte googeldada marteni nime. Google on ikka üks imeline koht, sealt võid leida infot kõige ja kõigi kohta.

Leidsin ühe artikli, kus poissi mainitud oli. Mul läks ainult mõni minut et tekst läbi lugeda ja see mis ma lugesin oli mõnes mõttes šokeeriv. Mõtlesin, kas ma ikka lugesin õigesti ja vaatasin teksti uuesti üle.

"17.juunil oli Võrus, vahemetsa talus suur tulekahju. Kahjustada said ka mõned lähedalasuvad majad. Põlema läinud talus elas kolme-liikmeline perekond. Tulekahjus hukkusid kõik peale pere pisitütre kelle päästis kohalik poiss Marten Mets. Praeguste andmete järgi elab tüdruk koos poisi perekonnaga..."

Ma mõtlesin et Marten on külma südamega lollpea, kellel peab alati õigus olema, aga ma eksisin. Järsku meenus mulle see kuidas mu ema kohkunud oli kui ta Marteni nime kuulis, niiet ma otsustasin temalt uurima minna miks ta nii käitus. Jõudes ema toa ukseni, ma koputasin ja tegin ukse vaikselt lahti, samal ajal ka uksest sisse astudes.

"Ema, kas me saaks rääkida?"

"Jaa, ikka. Milles probleem on?"küsis naine, samal ajal mulle otsa vaadates.

"Kui ma mainisin sulle enda uue klassivenna nime siis sa kohkusid hetkeks. Kas sa ütled mulle miks?"istusin ema voodile ja vaatasin kuidas ta pesu triikis.

"Ohh.... No kunagi pean ma seda sulle nii kui nii rääkima, niiet jah."venitas ta.

"Ära venita palun ja lihtsalt räägi"

"No kui ma sinu vanune olin siis mul olid päris rasked ajad. Mu vanaema suri, ma läksin oma vanematega pidevalt tülli ja mul oli vaja tegeleda enda selleaegse poiss-sõbraga ja poisiga kes mulle meeldis. Mu tolleaegne poiss oli Marko Mets. Ja ma arvan et Marten on tema poeg, kuna mul temaga väga head sõprussuhted peale lahkuminekut ei olnud siis ma ei taha temaga uuesti kokku puutuda."

"Ah siis selles oli asi!"imestasin ma. Ema ainult noogutas. Rääkisime veel koolist ja teistest teemadest kuni ma ära väsisin ja oma tuppa läksin. Voodisse pikali minnes tundsin kuidas uni kadus täielikult,niiet võtsin oma telefoni ja kirjutasin Martenile.

"Vabandust"

"Miks sa vabandad?"tuli temalt ka koheselt vastus.

"Kuna ma solvasin sind ja tekitasin sulle jamasi"

"Hoopis mina peaks vabandama et ma nii nõmedalt käitusin. Kuidas su poisil on?"selle viimase lause peale ma turtsatasin korra.

"Ta ei ole mu poiss, aga tal on praegu kõik korras"

Ta pani ainult like'i ja selle õhtu jooksul me rohkem ei rääkinud. Viisin pilgu kellale mis näitas 00:51. Panin telefoni laadima ja läksin magama.

***
Ma tapaksin heameelega ära selle inimese kes leiutas äratuskella. See oli mu esimene mõte kui ma ärkasin. Öösel ma ei saanud peaaegu üldse magada sest mu pea oli paksult mõtteid ja küsimusi täis. Äratuskella helisemisest oli möödas umbes 10 minutit, aga ma olin ikka veel voodis ja vaatasin lakke.

"Kuule kas sa täna kooli ei lähe?" küsis mu ema, kes oli just minu tuppa tulnud ja mu voodile istunud.

"Kui sa lubad mul koju jääda siis ma heameelega teeksin seda, sest ma ei saanud öösel põhimõtteliselt üldse magada."

Õnneks oli mu ema nõus, et ma koju jään. Ta tõusis mu voodilt ja hakkas ukse poole minema kuid ma peatasin ta.

"Kuule kus isa koguaeg on?"see küsimus oli üks paljudest mis mind öösel piinas. Ema ainult raputas kurvalt pead ja lahkus mu toast.

Ma ei saa aru mis mu isal viga on? Varem oli ta peaaegu koguaeg kodus ja nüüd tal on üli palju tööd, ning ta on harva kodus. Ma pole teda isegi telefoni teel kätte saanud ja see tundub väga kahtlane.....

Ma olin keset mõtlemist magama jäänud ja mind ajas üles uksekell. Tõusin voodist ja liikusin aeglaselt välisukse poole. Enne kui ma ukse avasin käis jälle uksekell.

"JAAA... MA JUBA TULEN!" karjusin inimesele kes oli ukse taga. Võtsin kinni ukselingist ja avasin ukse. Ukse taga oli.....