I choose..Both (Harry Styles, Zayn Malik)

2 osa - Ülikool

Direktor : "Meie pole Chloe Swedenbergi pabereid kätte saanud."

Ema : "Olete küll, kas te nüüd tahate öelda, et te ei soovi siia viielisi õpilasi?"

Direktor : "Kust te võtate, et me oleme need kätte saanud? Muidugi me soovime siia viielisi õpilasi!"

Ema : "Kust ja kust? Mulle tuli ju meil, et minu tütar sai maksimum punktid!" Mu ema nägu nägi välja nagu üleküpsenud tomat.

Direktor : "Aga näidake mulle seda meili."

Me näitasime meili ära, ning direktor otsustas saata veebipolitseinikule selle, et ta uuriks välja, kust kohtast see meil tuli, üsna peagi tuli vastus ja see meil tuli....

"See meil tuli Eestist" oli vastuses kirjas. Direktoril oli selline nägu peas, nagu ta poleks Eestist midagi kuulnud, kuid ometigi nad pidid teadma, et me Eestist oleme.

"Kas saab ka täpsemalt teada, millises linnas, millisel tänaval?" küsis mu ema.

"Kahjuks ei ole lähima 2 kuu jooksul võimalik mitte midagi tuvastada, sest vastused tulevad alles siis." vastas direktor, endal pea püsti, nagu ta oleks milegi üle uhke. "Imelik" pomisesin.

"Mis sa ütlesid Chloe?" küsis mult ema.

"Ei ma ei öelnud midagi." lootes, et keegi ei kuulnud, mis ma täpselt ütlesin.

Kuna seal oli päris igav, kõik olid vait, hakkas mu suu iseenest tööle -  Ma puhkusin oma tukka ja selle peale ka loomulikult ema koheselt käratas. Jäin hiirvaikseks.

"Kas see tähendab, et Chloe peab uuesti sisseastumis katsed ära läbima?" küsis mu ema.

"Kui teil on need paberid alles, siis ei, kui ei ole, siis jah!" vuristas direktor.

Ema nägu nägi välja nagu ta tahaks öelda "Ah!?" kuid ta siiski seda ei teinud, kuna ta pidi ju säilitama Swdenbergide pere mainet!

"Paberid me saatsime ju ära, ning tagasi me neid ei saanudki" ütles ema ning lootis, et ma ei pea mingeid pabereid siin täitma hakkama.

"Kui ta maksimum punktid sai, nagu te ütlesite, kas ta lõpetas kooli ehk hõbemedaliga?" oletas direktor. Mu ema ahmis õhku.

"Mis hõbemedaliga? Tohoh, minu tüdruk õpib paremini, kui ükski teine ja teate miks? Sest talle meeldib õppida! Ta lõpetas kuldmedaliga!" vastas pahaselt ema, nagu ta oleks solvunud, no jah, ega mina küll ei solvuks, kuid mu ema on ikkagist selline, kuidas öelda - tundlik! Talle ei meeldi, kui midagi valesti öeldakse.

"Kui kohe kuldmedaliga, siis näidake gümnaasiumi lõpetamispabereid ja pääsete uuest sisseastumis katsetest!" naeratas direktor.

"Muidugi, lähme!" kutsus ema meid ja tegi käega nagu "Tulge, tulge!" Eks me siis läksimegi.

Me otsisime lennukist pabereid kaua, algul minu kottidest, siis ema käekotist, igasugustest kappidest, istekohtade tagustest jne.

Kui ma olin jõudnud viimase istekoha taguse vaatamiseni, tuli mul midagi meelde, ma tõusin püsti ja pomisesin :

"Shit!" Mulle tuli meelde, et mul jäid paberid koju.. Minu tuppa, tumepruuni laua peale.

"Ema, ma ei tea kuidas nüüd seda öelda, kuid mul jäid paberid koju!" ütlesin emale vaikselt, lootes et ta ei pahanda.

"Mis?" möirgas ema. "Kuidas me nüüd sinu arust need kätte saame? Tagasi me ju ometigist ei sõida ja direktor ootab!"

"Rahune kallis, alati on võimalus, et keegi meie sugulastest või tuttavatest tuleb praegu Londonisse." rahustas isa vihast ema.