Ma suudan seda. Väiksest peale olen ma seda teha soovinud ja täna see algab.
Isla kontrollis närviliselt üle võtmete, rahakoti ja õppematerjalide olemasolu. Ta parim sõber ja korterikaaslane vajus kööki sisse ja pani kohvimasina käima. Daisuke oli eile pidutsenud ning nüüd oli poolsurnult köögipõrandal.
Isla pakkis endale lõunaks eilset hiina toidu takeouti kaasa ja Daisuke vingatas: "Isla, miks sa kõik minema viid? Kas sulle seal koolis süüa ei anta?" Isla naeratas ja lausus: "Dai, külmikus on kindral Tso kana ja keeda riisi juurde."
Daisuke toetas lõua käele ja kõneles kiiresti enda kauni jaapani aktsendiga: "Kujuta vaid pilti. Ma käisin eile kuttidega 83ndal baaris, läksin vale metroo peale, jäin magama ning jõudsin NoLitasse!! See on nii kaugel, miks New York nii suur on?"
"Queensis? Ma arvasin et sul oleks paremat teha, kui sõita Queensi, et juua ühte kokteili," Dai pööritas silmi ning proovis end püsti ajada, varsti alla andes.
Isla itsitas ja lõpetas oma kohvi. Ta oli kohutavalt närvis oma esimese tööpäeva pärast. Ta võis peast deklameerida füüsikaseaduseid ning lahendada ka kõige raskemaid ülesandeid, kuid klassitäie teismeliste õpetamine hirmutas teda südamepõhjani.
Naine loputas tassi kiirelt üle, pani jalga Manhattani sügisilmaga sobivad mustad poolsaapad ja jaki, võttis õlakoti, hõikas Daisukele hüvastijätu ja asus teele.
Täna oli 22-aastase Isla esimene tööpäev Park Easti keskkoolis. Ta oli neli aastat ülikoolis et sellele kohale asuda ning nüüd oli see käes. Kui ta oli neljane, hakkas ta mängima kodus üksinda kooli. Terve elu oli ta unistanud õpetajaametist. Esimene kord, kui ta astus oma füüsikaõpetaja Ira Larkowski klassi, teadis ta oma tulevikku.
Isla kiikas käekella ning lisas sammu metroo suunas. Park East oli tema ja Daisuke korterist üsna kaugel, kuid see oli ka ainuke kool, mis vajas täiskohaga füüsikaõpetajat. Naine sobras käekotis, et telefoni leida ning käekoti põhjas, keset taskurätikuid, patsikumme ja juukseklambreid see lebaski.
Talle oli tulnud häälsõnum Ciennalt: "Hei, Isla! Ma tulen lõuna ajal su töö juurest läbi, mul on su huulepulk mis sa maha unustasid, Daisuke ütles et ma ei tuleks teie korterisse," klassikaline Dai mõtles Isla muiates, "näeme siis ja tervita Eliyahit, kui sa teda näed! Ilmselt näed, te olete suhtes?? Mida ma mõtlesn?? Okei, ma lõpetan, tsauki!!"
Isla kobas enda Metrocardi järele, et kiiresti metroo peale jõuda, et mitte hilineda esimesel päeval. Hädavaevu jõudis ta metroole, mis oli täis uniseid finantsametnikke ja inimesi, kes ei kanna tööl ülikondi. Miks elab Upper West Side's nii palju finantsametnikke? FiDi on umbes väga kaugel, miks nad seal ei ela??
Rong peatus kiiresti ning Isla astus maha, proovides läbi murda inimeste hordi, kes kõi 75ndalt peale tulid. Ta läks eskalaatoritest üles ja oli üpris õnnelik, kui maa peale sai. Ilm oli kaunis, päikseline, kuid mitte nii soe, mis andis ikkagi märku saabuvast sügisest. Isla armastas sügist, ema-isaga Bogotas elades ei näinud ta seda tihti.
Ta kõndis kooli sisse ja otsis kiiruga üles klassi, mille kooli direktriss oli talle paar päeva tagasi kätte näidanud, kui ta seal käis. Kell hakkas kaheksa tiksuma ning kolmanda korruse füüsikaklass oli õpilasi täis. Rutates asetsas Isla oma koti lauale, kohendas särki ning suunas näo klassi poole.
"Hommikust kõigile! Minu nimi on Isla Flores ning ma õpetan teile sellest aastast füüsikat. Ma olen 22, lõpetasin just akadeemia ning olen-" Isla oli ebameeldivalt katkestatud klassiukse kriiksuva avanemise poolt. Sisse astus kohvi joov ja enda pabereid vahtiv mees, kes ütles kaustalt üles vaatamata "Hommik, võtke oma vihikud juba välja, mul on teile ühed mõnusad slaidid ette valmistatud,"
Poiss tagumisest pingist hõikas: "Hei Fidalgo, ole daami vastu viisakas!" Mees tõstis lõpuks pilgu ning nägi Isla segaduses nägu. Ta vaatas klassis ringi ning naeris: "Kes te olete?" Isla köhatas ning teatas: "Isla Flores, ma õpetan sellest aastast siin füüsikat,"
Mees paistis segaduses olevat ja küsis vaikselt eespingis lösutavalt tüdrukult: "Kas see on ikka minu klass??" tüdruk itsitas ning vastas: "Kaks klassi edasi, professor Fidalgo!" mees lõi käega vastu otsaesist ning sõnas: "Ma südamest vabandan preili! Mina olen Ronan Fidalgo, ma õpetan kaks klassi edasi, nagu ma kuulsin, keemiat. Esimesed koolipäevad on need kõige hullemad,"
Isla naeratas sõbralikult ja ütles: "Pole midagi, võib ikka juhtuda. Ma pean nüüd tunniga jätkama, aga ma loodan, et te leiate oma klassi üles, professor Fidalgo,"
"Kutsuge mind Ronaniks, ma palun."
a/n
álvaro soler on nii armas
also ma nii kaua wattist eemal olnud, kes on uued kirjanikud kes on bowow mind=blown
