Helista mulle

quatorze

Islat üllatas, kui palju teda mõjutasid Cienna pealtnäha tühised sõnad. Terve järgmise nädala ei lahkunud need tema alateadvuse piirilt. Üldiselt oli aeg läinud normaalselt. Tema ja Ronan olid põgusalt kokku puutunud, kuid Lexie oli taas mehe sihikule võtnud, peale seda, kui sai teada, et Kalila on pildilt väljas.

Isla tegi endale meiki ja valmistus balliks. Cienna oli lubanud teda aitama tulla, kuid Juanita oli ta endaga naerdes kohe minema vedanud. Nad ütlesid, et lähevad klubisse, kuid ilmselt söövad Juanita korteri voodis krõpse ja vaatavad kinnisvarapakkumisi. Nagu alati.

Daisuke istus ka Isla toas ja vehkis ta juukseharjaga, kui rääkis sellest, kuidas ta lemmiksari lõppes. "Ma ei suuda uskuda, et nad the Misti ära tühistasid! Ma pean teada saama, mis Miaga juhtub. Ebaõiglane, et ma sain seda ainult ühe hooaja nautida."

Isla naeris ja lausus: "Sellepärast sa pead vaatama filme. Ma kogu aeg räägin, et vaatame õudukaid koos!" Daisuke nägu oli õudust täis, kui ta ütles: "Ei aitäh, mulle piisab sellest mälestusest, kui see rott mööda meie kraanikaussi üles ronis,"

Isla pööritas silmi. Daisuke ehmus väga kiiresti ning ta pidi alati õudusfilme üksi vaatama. Lõpetades huulepulga lisamise pöördus ta Daisuke poole ning teatas: "Ma olen nüüd valmis," Mees vajus voodisse pikali: "Lõpuks ometi! Kui ma peaks nii kaua meiki tegema ma vist sureks maha,"

Naine ajas ta toast välja, et hakata riideid vahetama ning Daisuke teatas vihaselt, et ta kavatseb Magnolia Bakeryst toodud koogi tema äraolekul üksi ära süüa ja Isla ei saa midagi parata. Ta vahetas kiiresti riided ning silmitses end peeglist. Kleit oli imekaunis. See oli veidi liibuv, kui ei midagi liiga palju. See rõhutas tema sihvakaid jalgu ning õblukesi õlgu. Ta valis juurde ka sobivad kuldsed ehted ning väljus toast.

Daisuke istus koridorikapil ning sõi, nagu lubatud, kreemist šokolaadikooki, mille Cienna oli päeval ostnud. Mõõtes ta pealaest jalatallani kriitilise pilguga üle, pidi ta tõdema: "Jõledalt deformeerunud sa siiski pole," Isla viskas teda vahtplastitükiga, mis mingil põhjusel nende koridoris oli. Daisuke naeris ja tunnistas: "Okei-okei, sa näed väga kena välja.

Isla kallistas teda, hoolimata Daisuke meeleheitlikest katsetest naise haardest välja rabeleda. Isla oli väike, kuid siiski tugev. Daisuke oli peaaegu kahemeetrine, tegelikult oleks ta võinud hõlpsasti vabaneda. Miski naise rõõmus teda pigistada tegi ta südame soojaks.

*

Räpane ja märg kõnnitee sädeles kollaka tänavalambi valguse käes. Noortekambad tiirutasid mööda tänavaid, valjult naerdes, õllepurgid näpus. Aga mitte Park Easti kooli õpilased. Käes oli kauaoodatud Sügisball, milleks kõik tüdrukud tegid pähe parimad soengud ja panid selga kalleimad kleidid Bergdorfsist.

Üks keskkooliball on nii igav kui ka huvitav üritus. Isla vaatas väikese muigega arge üheksandikke, kes seisid tüdrukud ühel pool saali ja poisid teisel pool saali. Vali muusika kõlas ilmselt üle terve kvartali, aga kedagi ei huvitanud.

Ta itsitas Daisuke ja Cienna vaidluste peale nende grupis. Nende reis oli vist paigas, aga need kaks ei suutnud sihtkohta ära otsustada.

Isla nägi silmanurgast Ronanit, kes kandis küll ülikonda, kuid juuksed olid tal ikka sama sakris. Ta tegi vaikselt juttu edasijõudnute bioloogia õpetajaga, kes paistis temast üsna väsinud olevat.

Ronan vaatas otsivalt saalis ringi ning leidis, kelle otsis. Isla seisis üksikult nurgas ja näppis oma telefoni. Mees lükkas tumepruuni juukseloki silmilt, puhastas kurgu ning läks tema suunas.