"Dai, ma ei kavatsegi panna selga kleiti, millel on peal kassipilt!" naeris Isla südamest, kui Daisuke talle enda lemmikkassi pildiga erkrohelist kleiti pakkus. Dai mossitas veidi, kuid sai sellest kiiresti üle ning küsis Islalt: "Kas sa seda hõbedast kleiti, mida sa Cienna tüdruku lõpetamisel kandsid, ei taha selga panna?"
Isla nägu näitas segadust, kui ta oma kappi kaevus ning sealt rõõmustades imekauni kleidi välja võttis. Naine pani selle kiiresti selga ning imetles end peeglist. Kleit ulatus poolde reide, oli õlapaeltega ning sädeles maheda lambivalguse käes. Dai kadus enda tuppa riideid vahetama, kui Isla hakkas juukseid kammima.
Poole tunni pärast said nad esikus kokku ja olid valmis välja minema ja lõdvaks laskma pikast nädalast. Isla oli tahtnud minna Lennox Hilli aga Daisuke veenas teda all-linna minema.
Nüüd olid nad restoranis söömas käinud, ja otsustasid end veidi purju juua kuskil baaris ja siis kuhugi tantsima minna. Sellest ajast peale, kui nad hakkasid Daisukega koos väljas käima, julges Isla juua ja tantsimas käia, kartmata, et ta joogi sisse midagi pannakse.
Metroosõit oli tõeline naljanumber. Nad kumbki ei tahtnud raha raisata takso peale, rääkimata sellest, kuidas nad armastasid metrood. Seal oli alati huvitavat rahvast. Nad nägid meest kolme kitarriga, ning tahtsid tal hirmsasti küsida, kas ta on terve Panic! At The Disco bänd. Samuti oli seal naine, kellel oli hiiglasuur käekott, kust pistis lõõtsutades pea välja suur labrador. Kahjuks pidid nad välja minema varsti peale seda, kui sisse astus vana mees, kes üritas kõigile rääkida oma elust 60ndatel.
Nad vajusid naerdes ühte all-linna kuulsasse baari sisse ning tellisid kohe ühed margaritad ja istusid ühte nurka maha. Üsna varsti heitis Isla pilgu baariletile ning peale seda tõmbus kiiruga Daisuke selja taha.
Mees itsitas: "Kuhu sa kadusid?" Isla oli hetkega kainenenud ja piiksatas vaikselt: "Vaata leti äärde. Vasakul, selle tumeda peaga mehe vastas!" Daisuke kissitas silmi, püüdes baari nõrga valguse käes Isla juhtnööride järgi meest näha. Mees ei mõistnud, keda ja miks ta vaatab, ning ta esitas Islale ka vastava küsimuse. Naine ohkas ning sosistas: "See on Ronan. Mu koolist, noh."
Dai pidi rõõmust kriiskama, kui ta pooleldi püsti tõusis, et leti ääres istuvat meest paremini näha. Ta lausus naeruga: "Ta on isegi päris armas ju. Sellisel nohikute viisil," Isla virutas talle selja tagant ja tõusis istukile, siiski pead madalal hoides. Naine päris: "Mida nad teevad?" "Ma ei peaks sulle ütlemagi, vägivallatseja, aga Ronanil on selline nägu nagu ta läheks hüppaks kohe Empire State Buildingult alla. Oota-oota-oota, ta hakkas nutma vist!" Isla tõstis kiiresti pilgu ja nägigi, kuidas Ronani silmist pisarad voolasid, ning tema vastas istuv mees teda õlae patsutas.
Isla tõmbas enda käekoti lähemale ja teatas: "Lähme minema," Daisuke vingus vastu: "Miks? Just läks huvitavaks ju!" Isla kiskus Daisuke püsti, nad võtsid oma mantlid ja tegid kiiresti minekut. Mõlemad panid väljas mantlid selga ning Daisuke küsis: "Mis nüüd saab?"
Isla lehvitas käega tuult, et palavust minema peletada ja vastas: "Ma ei taha tantsima minna, kuidas oleks, kui läheks Brooklyni?" "Brooklyni? Sa tahad väita, et sina julged öösel Brooklyni minna?" Isla teatas: "Julgen! Ega me Newarki ei lähe, rahune maha,"
Niimoodi nad astusidki järgmise Brooklyni metroo peale ning olidki varsti otse Brooklyni silla juures. Kell oli üsna palju, nii et tänavad olid pooltühjad. Mõned noortekambad ikka liikusid ringi, valjusti naerdes ning rõvedusi räusates. Islale meeldis Brooklyn, kuid ta oli unustanud, missugun oli öine Brooklyn. Kunstiinimesed selles piirkonnas ja underground indie-bändide kontsertid olid vaimustavad, kuid öö tõi Brooklynis välja ta halvima.
Nad jalutasid Brooklyn Heightsis pikalt ringi, rääkides korteritest, millest nad unistavad. Isla ja Daisuke mõlemad armastasid enda korterit ning armastasid ka Upper West Side's elamist, aga New Yorki kinnisvara oli kõigi manhattanlaste püsiv jututeema.
Daisuke esitas küsimuse, mis oli tal pikalt hingel kripeldanud: "Kui sa lapse saad, kas sa kolid Albanysse või Scarsdale'i või üleüldiselt linnast ära?" Isla naeris südamest ning vastas: "Esiteks, ma ei saa ilmselt last niipea ja teiseks, ma ei suudaks elu sees linnast väljas elada. Ma kasvasin ise ka Bogotas linnas üles ja mulle ei meeldiks elada Albanys,"
Daisuke itsitas ja hakkas midagi ütlema, kui Isla telefon ebameeldivalt valju häält tegi. Mees pööritas silmi ning Isla vastas kõnele: "Halloo?". Torust kostus ääretult vihase Cienna hääl: "Kus kuradi kohas te olete? Miks sa kodus kontrolltöid ei paranda?"
Daisuke irvitas, sest oli kuulnud läbi telefoni Cienna pahameelt. Isla proovis selgitada, et nad olid väljas käinud, et lõdvaks lasta, kuid Cienna lõikas ta kiiresti ära: "Mina ja Juanita oleme teid pool tundi oodanud, kus te olete?"
Häbimeelega vastas Isla: "Brooklynis, aga miks te meie korteris olete? Sa tead, et Daisuke pole kunagi reedeti kodus ja mina ei pea ka seal passima!" Ci hakkas ilmselt ära väsima ning teatas: "Me käisime all-linnas Blue Ribbonis ja Juanita vanaema sõbranna elab minu kortermajas ja ta vanaema on jube konservatiivne, nii et me peatume siin, sest me ei viitsi rongiga Washington Heightsi sõita,"
Daisuke päris kõrvalt: "Kas Juanita on ka seal?? Palun lähme tagasi, ma niii armastan teda!" Isla lükkas ta eemale ja lausus: "Me tuleme tahasi, aga me ei tea kaua aega läheb. Me oleme päris kaugel Brooklyn Heightsis juba,"
Cienna turtsatas ja pani kõne kinni, nagu tal kombeks oli. Isla naeratas ning ütles Daisukele, et nad lähevad tagasi, mille peale viimane oli üliõnnelik. Dai oli alati Cienna tüdrukuga suurepäraselt läbi saanud. Juanita Sánches oli Ciennaga koos olnud juba pea kolm aastat. Cienna vanemad olid sellele väga vastu, nii et ta pidi varakult kodust välja kolima. Juanita omad mõistsid hästi ning lubasid Ciennal mõnda aega nende juures peatuda.
Nad kiirustasid tagasi metroopeatusesse nii kiiruga, et nad ei pannud tähele vana naist, kes Isla mantliservast kinni haaras. Väriseval, kuid sügaval häälel lausus ta: "Sind ootavad ees julmad kukkumised, tüdruk. Lase, ma ennustan sulle," Naine püüdis oma mantlit lahti tirida, kuid vanamuti haare oli üllatavalt tugev. Ta sõnas: "Sa pead matma maha kahe oma lähedase vere ja kolm pisarat valama, et sest lahti saada. Ära ole rumal!"
Isla tõmbas tugevalt, saades oma mantli lahti ning tema ja Daisuke põgenedes. Alles metrool julgesid nad hinge tõmmata ja Daisuke lausus: "Sellepärast ma ei käigi kunagi Brooklynis! Viimane kord ma sain sealt endale sellise deidi, kes pidas Lincolni tunnelit viirastuseks ja keeldus minuga tulemast, ma jätsin ta kohe maha."
***
Hiljem, kui nad olid jõudnud oma korterisse, oli Cienna juba pehmenenud ning kandis Isla retuuse ja pusa ning sõi nende kapist leitud daimitorti. Juanita jõi veini ja jutustas mingit lugu, kui nad sisse kõndisid. Daisuke röögatas: "Ju!" Juanita, peaaegu pokaali ümber ajades, möirgas samamoodi: "Dai!" ning nad jooksid kiiresti üksteist kallistama.
Isla naeris ning pööras pea Cienna poole, kes siiani daimitorti sõi ja naeratas Islale. "Kas te tahtsite Daisukega seda ise süüa?"
a/n
y'all......homme..........
they're lesbians. they're lesbianing together.
kui black cindy juut pole i swear to god ma elasin "shalom y'all" nimel
also paar päeva pole minust midagi kuulda ma igatsesin maria ruízi liiga palju
