Helista mulle

doze

Isla hingas viimast korda sügavalt sisse ning lasi mehest lahti. "Anna andeks," vabandas naine pilku maha lüües. Ronan naeris kohmetult ning kiirustas oma klassi poole. Ka Isla tegi sama. Õnneks ei olnud kedagi veel koolis, kuna kell oli 7:30 hommikul.

Naine asetas enda käekoti lauale ja langes mugavasse tooli, sulgedes silmad. Ta koukis kotist välja kõvasti suletud termose, mille Daisuke talle valmis oli pannud. Teda pani imestama, kuidas mees suutis nii ergas olla.

***

Ronan ja Isla istusid taas õpetajate toas üksteise vastas. Ronan lonksas kohvi ja küsis otsekoheselt: "Kas sa tahad enda lahkuminekust rääkida? Sa ei pea muidugi," Isla näol oli rõõmutu naeratus. "Eks ma siis räägin. Need istumised siin on meil juba traditsiooniks kujunenud."

Ruum oli pooltühi. Oli tavaline, et lühikesed pausid veedeti oma klassides vaikust nautides. Kohal olid ainult paar matemaatikaõpetajat, kõik inglise keele õpetajad ja Lexie kunstist. "Eliyah muutus väga kadedaks ühe pisikese asja pärast, mis oli nii mõttetu. Aga kuna see polnud ta esimene kord väikeste asjade üle kadedaks muutuda ma otsustasin suhte lõpetada,"

Ronan oli loomult väga uudishimulik, nii et ta ei saanud jätta küsimata: "Mille peale ta siis armukadedaks muutus?" Isla lootis, et ta seda ei küsi, kuid ta vastas ikkagi: "Selle balli pärast. Noh, et me koos seal valvuriteks oleme,"

Ronan purskas naerma, nii et enamus ruumis viibijaid ehmatasid. Lexie võpatas nii kõvasti, et loksutas kohvi oma ilmselt äsja ilmutatud negatiividele. "See on nii mõttetu asi ju!" Ka Isla naeris erilise rõõmuta: "Eksole? Ta mõtleb kõike nii kõvasti üle,"

Uksele kõlas järsk koputus, mis pani taaskord kõik võpatama. Keegi läks lahti tegema ning hetk hiljem pistis Eliyah Jones ise pea sisse: "Isla, kas me saaks väljas rääkida korraks?" Mida ta siin teeb? Miks ta tööl pole? käis Isla peast läbi, kui ta laua tagant püsti tõusis ning aeglaselt uksest väljus.

Isla vaatas enda kõige külmema pilguga talle otse ning ristas rinnal käed: "Miks sa siin oled? Meil pole millestki rääkida," Eliyahi käes oli suur lillekimp, mille ta Islale ulatas. Naine ei võtnud seda vastu, kuna Eliyah polnud endiselt ta küsimusele vastanud. "Ma tahtsin vabandust paluda selle eest, mis eile juhtus,"

Isla ilme ei muutunud, kui ta vastas: "Vabandus vastu võetud. Sa võid nüüd lahkuda," Eliyah kõneles paluva tooniga: "Ma mõtlesin, et ehk unustame selle asja ja sa oled mu tüdruk edasi?" Isla tahtis naerda. "Ei, mitte mingil juhul. See tüli oli mõttetu, kuid põhines tõsisel asjal ja mul pole sellist negatiivsust enda ellu vaja,"

"Isla, palun! Sa tead, et ma ei suuda elada ilma sinuta!" tõi ta enda klassikalise lause. Isla ei uskunud sõnagi. Ta teadis, et Eli on manipuleeriv ja selle argumendiga proovib ta teda härdaks muuta.

"Unusta ära ja palun jäta mind rahule! Ja mis õigusega sa tuled mu töö juurde?" kaotas naine kannatuse. Eliyah hammustas huulde ning ta silmis sädeles viha: "Kas see on selle Ronani pärast?"

"Appi!" oigas Isla, "Ma ei suuda ühe ja sama asja pärast korduvalt kakelda! Minu ja Ronani vahel pole mitte midagi ja kui sa sellest aru ei saa, siis parem mine kohe minema ja ära enam tagasi tule!"

Mees haaras Isla käest ning pigistas ta rannet tugevalt, lausudes: "Kuidas ma tean, et teil pole midagi," Isla hingas rahulikult sisse ning sõnas: "Eliyah, sa teed mulle haiget," Eliyah ei lõdvendanud oma haaret. Samal ajal astus uksest välja hajameelne Ronan, hoides käes ajalehte ja süües croissanti.

Ta märkas, kuidas Eli isla kätt kinni hoiab ja ütles: "Hei, lase ta lahti," Eli pomises midagi vihaga, vabastades Isla käe ning koridorist välja viivat ust paugutades. Isla hõõrus oma rannet aeglaselt ning teadis, et sellest jäävad sinikad. Eliyahil oli üsnagi karm haare.

Ronani pilk oli murelik: "On sul kõik korras? Või tahad sa kooliarsti juurde minna?" Isla naeratas nõrgalt: "Ei, ainult paar sinikat. Mul vedas, et ta luud ei muljunud, Eliyah on päris tugev,"

"See oligi Eliyah? Mõni ime et ta mu peale vanduma hakkas," oli Ronan üllatunud. Isla noogutas. Eliyah võis olla üsnagi mürgine, see oli üks külg temas, mis niisama välja ei tulnud. Naine avas suu, et midagi öelda, kuid ta telefon helises valjult, pannes ta kulmu kortsutama. Helistajaks oli kurikuulus Upper West Side'i biseksuaal Cienna Hayes ise.

"Halloo," vastas Isla, ilmselt juba teades, millest juttu tuleb. Naine vastas reipalt: "Hommik, alkohoolik," Isla pööritas ta vastuse peale tugevalt silmi, "Daisuke räägib mulle, et sul on mingi väike ball tulekul ja sul on vaja mu Bloomingdales'i töötaja soodukat?"

Isla muigas: "Selline lootus mul tõesti oli, kuidas see laupäev kõlab?" Cienna vastas oma baby doll häälel: "Sobib, näeme laupäeval. Või siis enne seda. Mida iganes, näeme!" ning naine lõpetas kõne.

Ronan oli kannatlikult ta kõne lõppu oodanud, et küsida, kas Isla soovib temaga koos klassini kõndida millega viimane nõustus. Nad veidi vaidlesid paari artikli üle, mille NYU füüsikaosakonna õppejõud olid avaldanud, kuni märkasid, et on mõlemad tundi viis minutit hilinenud.

Isla hingas sisse ning astus sisse, et vahtida tõtt kolmekümne seitsmeteistaastasega ning proovida neile oma ainet selgeks teha.

Neile ilmselt ei meeldi need tunnikad, mis mul käes on, mõtles Isla.

a/n

get yourself a Daisuke ladies!!!!!!

ma olen prg 11km kõrgusel ja mu kõrval on rase naine kes käib mingi miljonendat korda vetsus ja mu läätsed kuivavad ma tahan tallinnasse

ja ma luban kui ma tartu jõuan siis ma ütlen samad sõnad mida üks tüüp kes valga rongilt maha tuli ütles "hea kodune tartu on ikka kodu"