Adeline

8#

Olime hetkel autos ja mu pea pöördus aknale.
Vaatasin kulli pilguga tänavaid, maju ja inimesi.
Kõik tundus tuttav, aga samas võõras.
Inimesed tundusid nii külmad ja õelad.
Siin polnud nagu keegi sõbralik.
Neil oli nagu oma saladus. Neil tundus nagu oma must mineviku olevat.

Mul tekkis nende inimeste suhtes suur uudishimu ja tõmme nende vastu, aga ma ajul oli suur hüüumärk ja hoiatus.
Ma tahtsin teada paljustki, aga mul on tunne, et selle pean ma ise välja uurima.

Mul oli tunne, et see oli algus uuele peatükile.
Algab uus muinasjutt mille pean ise läbima.
Ma arvan, et see mälukaotus polnud juhus, vaid uus lehekülg.
Ma pean selle kõik ise läbima ja see tekitab põvust, aga samas hirmu.

Ma tahan kõike teada.
Seda linna vaadates ja tänavaid ma nagu teaks nende saladusi.
Siin oleks olnud mul mälestusi ja pisaraid, aga ma ei suuda tuvastada seda.

Haarasin kätega oma peast kinni, tõmbasin oma juukseid ja pigistasin silmad kinni.
Ma tahan teada ja ma tahan teada mis edasi hakkab juhtuma.
Ma tean, et see pole kõik.
See ei saa olla!
See uudishimu tapab mu.

Mul on tunne, et ma tahan kellegile kallale minna.
Ma tahan minevikku reisida ja vaadata, kes ma olen.

See linn oli nii külm ja keegi nagu ei hooliks kellegist.
See linn toob mulle judinad, ümber keha.
See tõmme ja side selle linnaga on nii suur.
Ma võin mürki võtta, et ma olen siin kunagi olnud või elanud.

Äkki ka minul olid omad patud ja saladused.
Aga need armid mu kätel ka võivad tõestada midagi.

Äkki kass kriimustas nii sirgelt ja konkreetselt.

Ma lähen hulluks!

MA TAHAN TEADA!

KURAT SEE AMNEESIA!