Adeline

3#

Vigu pole kontrollitud

Tõusin aeglaselt üles, mingise kolina peale. Vaatasin ringi segaduses näoga ja mulle vaatas vastu üks vanem naisterahvas, kes naeratus mulle siiralt.

"Tere?" ütlesin.
"Tere, mina olen Diana ja ma olen selle maja koristaja, aga ka arst, või midagi selle säärast" tutvustas ennast naine.

"Tere Diana! Mina, mina -" ei suutnud ma meenutada.
"Ära parem mõtle" ütles naine "Sa oled Adeline asendus nimega eks?" jätkas ta.
Noogutasin vaid, kui mul meelde tuli.

"Kas sa mäletad endast midagi?" küsis Diana.
"Ei! Ma ei tea üldsegi, kas ma olen olemas" vastasin.
"Muidugi oled sa olemas, kullake" naeratas naine.
"Tahad sa süüa?" muutis naine teemat.
Noogutasin vaid ja tulin püsti.
"Ei,ei,ei mina teen söögi valmis ja sina istud siin! Poisid ütlesid, et ma vaataksin sind" ütles naine tõsiselt.
"Kuhu nad läksid?" küsisin.
"Välja" ütles naine lahkudes.

Istusin voodile ja mõtlesin mis just toimus.
Diana? Selles naises on mulle midagi tuttavat.
Midagi temas meenutab mind.
Näiteks tema silmad ja näokuju.

Oh jah, kes kurat ma olen?

Eirasin Dianat ja läksin ikka alla.
Mul tuli tuju õue minna, aga ma tean, et Diana ei lubaks, siis lähen salaja.
Mul oli küll ainult pitžaama ja jalanõisod polnud, aga vahet pole.

Läkisn välisukseni ja tegin selle vaikselt lahti ja ka sulgesin sama vaikselt.
Pöörasin ennast ümber ja hingasin sügiset hommiku õhku sisse.
Naeratasin ja läksin edasi.

Natuke aega olin jalutanud ja siis põrkasin kellegagi kokku.
"Vaata kuhu lähed!" sülgas üks ja vaatas mulle vihaselt otsa.
"ADELINE!" lõugas keegi.

Vaatasin otsa ja nägin seal...