Adeline

4#

LOE SEE ENNE LÄBI!
Ma tahaksin teie käest ka tagasisidet teie poolt :) olgu see, kas halb või hea :) Kuidas ma võiksid oma raamatut muuta ja, kuidas üldse osa/raamat on :)

Aitäh, et selle läbi lugesid ja head lugemist ;D

______

°EELMISES OSAS°
Natuke aega olin jalutanud ja siis põrkasin kellegagi kokku.
"Vaata kuhu lähed!" sülgas üks ja vaatas mulle vihaselt otsa.
"ADELINE!" lõugas keegi.

Vaatasin otsa ja nägin seal...

_______

Vaatasin otsa ja nägin seal poisse.
"Ee tere?" ütlesin, kätt piinlikult lehvitades.
"Mida sa siin teed?" küsis Emilo.
"Koju lähen." mõtlesin midagi välja, et enda nahka päästa.

Selle ütluse peale purskasid kõik viis poissi naerma.
Ma ootasin millegi pärast karjumist, mille oleksin ma kuidagi ära kannatanud, aga nende kõigi naeru kuulates, tundsin ennast ebamugavalt.
Selja taga mängisin oma sõrmedega ja närisin rahutult huult oodates, kuna poisid naermise lõpetavad.

"S-sa ei tea oma õiget n-nimegi" ütlesin Michael naeru vahelt ja purskas uuesti naerma.
Millegi pärast oli seda valus kuulda, et poisid ei usu minusse.
"Eks ma lähen siis." ütlesin vaikselt. Ma imestan, et poisid üldse seda kuulsid, kuna see kõlas nagu mingi piuksatus.

Kõndisin poistest mööda enesekindlalt, aga tegelikult sees tahtsin endale kuuli pähe lasta.
"Eks sa mine jah! Head teed!" lõugas Luke.
Tundsin veidi pettumust, et neil minust pohhui on ja mul lihtsalt minna lasid.
"Mis ta kavatsebki minna või?" kuulsin Joah'i häält.

Kõndisin mitte teatud suunas metsas.
Poisid ju "elasid" metsa sees.
Järsku leidsin ennast naeruväärselt kõhuli maast.
"Kuradi juurikas!" lõugasin.
Tõusin istuli ja üritasin püsti saada, kui jalast käis läbi terav valu.
Kuna mul oli sama pitžaama seljas, mis eelmisel korral, kui poisid mu leidsid. Ehk siis pikk, aga õhuke punane kampsun ja lühikesed roosad lühikesed püksid.

Vaatasin oma põlve ja mul veeresid pisarad.
Mul oli põlv täiesti lõhki ja verd voolas ojana.
Ma olin täiesti abitu, aga tean, et sellisena siia ulguma jääda, ka ei aita.
Tõusin püsti raskusega ja hakkasin otsisima mingisugust lehte.
Leidsin suure lehe ja panin endale põlve peale.

Kuna ma pole arst vist, siis ei tea ma mida teha.
Lonkasin metsas ja oigasin, kuna tallaalused valutasid.
Kirusin ennast mõttes, et ei otsinud mingiseid suvalisi jalanõusid.

Olin mitu tundi longanud, okei tegelt viisteist minutit, aga tundus küll nagu viis tundi.
Istsusin puu alla ja vaatasin ringi.
Siin ringi käimine on täiesti mõttetu, selle jalaga.
Pealegi ei tunne ma seda kohta või ei mäleta.

Pisarad voolasid põskedelt alla.
Mul on külm ja valus.
Kuna sügisel läheb ka kiiresti pimedaks, siis loojus ka päike kiirelt.
See kampsun oli liiga õhuke ja hommikuks olen ma kindlasti surnud.

Vähemalt seda ma arvasin...