Adeline

2#

Istusime hetkel toas, vaikuses.
Tundsin ennast ebamugavalt ja küsisin, kas võin magama heita.
Joah näitas mulle toa kätte ja luges sõnad peale : "Kui midagi on siis tule ja ütle meile".

Panin toa ukse kinni ja istusin aknalaual. Oli sügisene õhtu kus
inimesed kiirel tempol töölt, koju kiirustavad.
Puudelt langevad oranže lehti, tuulega maha. Õues oli tormine ja jahe ilm. Vihmapiisad langevad aeglaselt mu aknale.
Autod kimavad teatud suunas, aga mina? Mina ei mäleta isegi kes ma olen ja kust ma tulen.

See on isegi veits irooniline.
Inimene, kes ärkab keset metsa üles ja ei tea kes ta on siis, aga peatub praegu mingiste poiste majas.

Hüppasin meritähena voodisse pikali ja vaatasin tühjust.

Kes ma olen?

Kes mu vanemad on ja kus nad on?

Vana ma olen?

Miks ma ei mäleta endast midagi?

Miks oli peale jooksmist kõik pime?

Äkki ma sattusin leebemasse põrgu?

Mu pea on paks küsimustest, millele ma ilmsest vastus kunagi ei saa.
Peitsin pea padjale ja lihtsalt kuulasin seda krabinat aknal, mida põhjustasid vihmapiisad.
Kuulsin ka poiste naeru.

Tundsin ka ühte kuuma ja märga asja oma näol mille pühkisin kiirelt ära, aga seda sendas juba uus.
Ma ei saa aru milleks ma nutan?
Tegelikult ei saa ma mitte millestki aru.

Tõusin püsti ja kõndisin peeglini.
Mulle vaatas vastu väsinud, hirmunud ja masendusse langenud tütarlaps.
Ma alles nüüd märkasin, et olen pitžaamas.
Miks poisid seda ei maininud?
Ma istusin voodi äärele ja vaatasin oma värisevaid käsi.
Märkasin oma käetel arme.

Mis ma olen mingi psühh ka veel või?

Neid arme oli palju ja sügavaid.
Panin pea padjale ja lihtsalt uinusin.

Et, siis Adeline?