Kui ärkasin polnud Aiki kas veel tulnud või oli ta ära läinud. Igaljuhul on aeg nüüd jalga lasta. Lähen välja. Seal sajab üpris kõvasti. Tõmban dressiga luku kinni ja lähen bussijaama.
Koduuksest sisse astudes valitseb seal vaikus. See on nagu muusika - keegi ei karju, on vaid kella tiksumine. Otsustan endale pannkooke teha. Võtan kapist muna ja piima. Otsin kuskilt kappidest jahu ja suhkru. Segan kõik kokku ja lisan ka natukene vett. Panen panni pliidile ja hakkan küpsetama
Ega neid palju saanud - kõigest 8 tükki. Kuulen uksele koputust. Lähen kiirel sammul ukseni. Avan selle. Seal seisab pikkade blondide juustega kena tüdruk.
"Rahel" ütleb tüdruk ja kallistab mind kõvasti.
"Mis..." hakkan ma küsima, kui ta mulle otsa vaatab ja suured silmad teeb.
"Hei, mis sa ei tunne mind ära? Ma olen ju Tessa" lausub ta. See on ikka väga mark. Ma ei ole kolm kuud oma parimat sõbrannat näinnud ja nüüd ei tunne ma teda ära. Ma lähen näost punaseks ja kallistan Tessat et seda natukene varjata.
"Anna andeks. Tule edasi" viipan ma käega. Muidugi läheb ta kohe külmkapi juurde ja avab selle. Ta võtab sealt midagi, aga siis annan talle märku et meil on pannkooke ka. Ka tuleb laua äärde ja istub maha nagu boss. Annan ka Tessale taldriku.
Noh, kuidas suvi siis läks?" küsis ta veidi mõnitava häälega.
"Ammm.... Tavaliselt, Justin, tema ema ja kohutav järv." teen ma näo nagu see oleks olnud tavaline puhkus vanaema või kellegi juures.
"Mis järv? Ja miks sa mulle sellest suhtest ei räägi? Enne rääkisid sa mulle kõigest" ütleb ta veidi pettunult ja hakkab oma pannkooki õgima.
"Noo seal oli mingi järv kuhu ma oleks peaaegu ära uppunud ja Juss päästis mu. Aga see suhtevärk on suht mõtetu. Seal pole midagi rääkida." Räägin ma ja hakkan ka pannkooki sööma.
"Nooo kuule kas ma pean sult sõnu kahvliga suust välja tirima?" vaidleb ta mulle vastu. Ta teeb mulle kutsikasilmi ja siis ma murdun.
"Okei ma räägi. Justin oli tegelikult nii nunnu ja temaga oli tore, kuigi me suutsime kolme kuuga neli korda tülitseda. No ja lõpuks oleks Justin minu pärast peaaegu surma saanud." Ma teen pausi ja toon endale vett.
"Jah, ja kui küsida tohib siis miks ta oleks surma saanud?" küsib ta uurides.
Hakkan tagasi istuma, aga siis kuulen ma järgmist koputust. Panen vee lauale ja jooksen ukse poole. Avan ukse. Seal seisab isa. Ma hakkan taganema kuni koperdan trepile otsa. Jään teda hirmunult vaatama. Ta kõnnib must mööda ja läheb vannituppa. Ma lähen kööki tagasi ja joon vett. Tessa vaatab mind küsivalt.
"Ta sai peksa" annan ma vastuse ta küsimusele. "Aga ma arvan et sa peaksid ära minema. Sa ju tead" kiirustan ma teda natukene.
Ta paneb oma musta tagi selga ja hakkab ukse poole minema. "Anna andeks, aga sa tead milline mu isa on" ütlen ma maha vaatades. Ta noogutab ja läheb uksest välja. Ma lähen kiirel sammul trepist üles. Vahetan kitsad teksad mugavamate riiete vastu ja viskan end voodile. Avan arvuti ja asetan selle voodile. Ma panen arvutist muusika tööle ja asetan pea padjale. Ma otsustan natukene magada, et mõelda kuidas isaga rääkida.
*
Ärkan raputamise peale. Kui silmad avan näen ma seal isa. Ta on vihane, aga samas ka rahulik. Ta ei ole nagu tavaliselt. Tõusen istukile ja palun ka tal seda teha. Ta istub voodile ja hakkab rääkima: "Su ema on haiglas ja ...." Ma segan talle vahele, kuigi ma tean et see ei meeldi talle.
"Oota mida? Miks?" pärin ma kohe.
"Ta sõitis autoga vastu majaseina ja teine auto sõitis küljelt sisse. Ta on suremas, Rahel"
See lööb mul pildi silmeees mustaks. "Ma tahan sinna minna" lausun ma kui olen natukene mõelnud. Tõmban oma tagi selga ja lähen trepist alla. Ma jooksen. Ma ei tea miks ma just jooksen. Ma jooksen kuni mul lööb hetkeks silmeest taas mustaks. Mul pistab kohutavalt. Seisan hetke ja hakkan siis vaikselt edasi kõndima. Õnneks on haigla juba silmapiiril. Kõnnin nüüd aeglaselt, aga kahjuks ei lähe valu ära. Kui olen haiglani jõudnud näen ma seal tädi Triinu. Ta on ema õde ja ilmselt on ka tema teada saanud just sellest millest minagi. Ta tuleb minuni ja kallistab mind. Ta võtab mul käest kinni ja me läheme koos sisse.
Muidugi ei saa me ka ema juurde, aga seal on parem olla kui kodus teadmatuses olla. Me peame istuma uksetaga. Ma istun närviliselt maha. Ma kuulen tädil et see juht kes emale küljepealt sisse sõitis, et see põgenes sündmuskohalt ja ta kuulutati tagaotsitavaks, aga politseil pole ühtegi juhtniiti, sest auto millega ta mu emale sisse sõitis oli varastatud.
See ajab mind isegi marru. Ma tõusen ja hakkan mööda koridori edasi - tagasi kõndima. Ma löön rusikatega mitu korda vastu seina mille peale valveõde kohale tormab ja mul rahuneda palub. Ta lubab veel et saadab mu muidu välja. Tädi suudab mu imekombel maha rahustada, aga see ei kesta kaua.
Kui tädi mu kohvikusse viia tahab tuleb teel vastu meile Aiki. Ta hüppab mulle kraesse nagu mingi hull ja karjub:
"Kuradi mõrd! Sinu pärast on mu poeg koomas ja arstid arvavad et ta ei tule sellest eluga välja! Kuradi mõrd, sa oled mu elu ära rikkunud!" Ta lööb mind mitu korda näkku, aga ega ka mina kade ei ole. Ma löön teda rusikaga näkku ja see sunnib ta vaikima.
"Kurat, ega ainult sinu elu putsis pole! Ka minu elu on, kuna mu eluarmastus lamab koomas ja ka mu ema lamab koomas! Inimene, see on hullem tunne kui surm! Mu maailm on pea täiesti kokku varisenud! Teil on veel tütred ja nennde lapsed, aga kui need kaks peaks praegu surema olen ma siin maailmas täiesti üksi! Mu maailmal on praegu ainult üks sein ja seegi pragunemas ja kokku kukkumas! Niiet ära tule mind selles süüdistama, et su poljal nii halvad sõbrad on!" karjun ma Aikile näkku ja jooksen sinna tagasi just olin just tädiga tulnud. Ma vajun seinanajale maha.
Triin tuleb ka sinna ja istub toolile. Hetke pärast jooksevad ema palatisse arstid. Mind sinna ei lubata, aga see mis toimub purustab ka mu maailma viimase seina. Vähemalt osaliselt....
