"Hommik, väikseke, mul on sulle üllatus" räägib Justin telefoni väga rõõmsal häälel.
"Üllatus?" küsin ma üllatunult.
"Japp, ole palun poole tunni pärast valmis" ütleb poiss ja hakkab telefoni ilmselt ära panema.
"Oota," ütlen ma, "Kas sa ei arva, et pool tundi on tüdruku jaoks vähe, eriti pühapäeva hommiku kohta?" Naeran ma.
"Oii, kullake, ma tean, et sa tuled sellega toime." Naerab nüüd ka poiss. Naeran ja sellega lõppebki meie telefonivestlus. Tegelikult on mul väga palju aega, sest riides ja valmis olen ma juba üle tunni aja olnud. Ma isegi ei tea miks, lihtsalt tuli tuju ennast sättida.
Viimase kuu aja jooskul on Justin mind peaaegu igale poole viinud, niiet üllatada on mind raske. Tegelikult üllatuks ma vist kõige peale. Peaaegu. Justin suudab alati üllatada.
"Hommik" astub Justin avatud uksest sisse.
"Läks sul ka aega" naeran ma, "Ise pidid poole tunniga kohal olema ju"
"Kaua mul siis läks?" Küsib poiss üllatunult.
"Noo tund kindlasti, võibolla natukene kauem" vastan ma ikka veel naerdes.
"Oii, vabanda, linnas oli ummik." hakkab poiss vabandama.
"Kuule, lähme siis või mis?" Mu kannatus hakkab katkema, "Kuhu me üldse lähme?"
"Kannatust, väikseke, iga asi omal ajal. Lähme"
Istun Justini autos ning üritan välja mõelda, kuhu ta plaanib mind viia. Lõpuks loobun sellest mõtlemisest. Las olla siis pealegi üllatus. Hakkan otsima mälupulka, kus on minu lemmiklaulud, kuid ometigi ma ei leia seda.
"Kus mu mälupulk on?" küsin ma kannatamatult.
"Vaata, eks ta seal asjade seas ole kusagil." Ütleb Justin rahulikult ja süveneb liiklusele. Nii otsin ma edasi, mälupulki on päris mitu, igale on peale kirjutatud midagi. Näitleks ühele on peale kirjutatud "Vanemad laulud - halva tuju jaoks" Kõik mälupulgad on ühesugused, selle pärast on ka peale kirjutatud. Teadsin täpselt millist otsin. Sellist kuhu on peale kirjutatud: "Raheli lemmikud" hiljem oli alla juurde kirjutatud "Ära unusta oma lemmikuid lisada" Kuid ometigi seda ei ole. Leidsin hoopis sellise, millele oli kirjutatud: "Musi oma" See ei olnud kindlasti minu oma ja varem ei ole ma seda siin märganud.
"Justin?" küsin ma ettevaatlikult, kuid ometi vihasel toonil, "Mis see on?" Justin vaatab korraks minu poole jaseejärel keerab pilgu taas liiklusele.
"See, kas see sinu oma ei ole?" küsib ta imestunult.
"Ei see ei ole minu oma," mu hääl muutub vihasemaks, "Kui oleks, siis ma ju ei küsiks"
"Ma ei tea, ilmselt on see varasemast ajast jäänud" üritab poiss olukorrast välja tulla. Kehitan õlgu, sest äkki ma tõesti ei olnud sefa varem lihtsalt näinud, ning panen mälupulga pessa.
Laulud hakkavad tööle, kuid kohe jääb mulle kõrva, et need on liiga uued laulud, selle suve omad.
"Okei, Justin, ma tahan päriselt teada, kelle oma see on või pane mind siin samas maha." Ma olen vihane.
"Rahune, teeme peatuse ja räägime sellest" pakub poiss ega kavatsegi rääkida.
"Ei, ma tahan kohe, siin ja praegu teada, kelle oma see on. See ei ole ju nii raske."Ei jäta ma oma kangekaelsust. Justin lihtsalt vaikib ja sõidab edasi. Mina mossitan, tema on kuri. Ei noo tore päev küll.
Lõpuks teeme me siiski peatuse. Justin läheb ostab meile mõlemale kohvi, mina ootan teda ühe pingi juures. Kui ta lõpuks tagasi tuleb, küsin ma talt sama küsimuse, mis ennegi. "Kelle oma see on?"
"Ma ausõna ei mäleta, nägin esimest korda" üritab poiss ennast päästa.
"Justin, ära valeta mulle näkku, ma saan sellest aru, kui sa valetad"
"Ma ausõna ei valeta" Poisi nägu on täpselt selline, nagu hakkaks nutma kohe. Vaatan teda kurjalt.
"Kas sa tõesti arvad, et ma olen nii loll?" Mul jookseb pisar üle näo, Justin küll ei ütle, kelle oma see on. "Okei, mina lähen minema, mulle aitab"
"Oota,Rahel, räägime ja kui sa siis tahad, siis ma viin su linna tagasi." hüüa poiss mulle nutusel häälel.
"Tead," keeran vihaselt ümber ja karjun, "Mul on täiesti savi, sul on oma elu ja mul oma!"
"Rahel!" karjub poiss mulle järgi, kuid ma kõnnin lihtsalt edasi. Tahaks joosta, kuid mu pea käib nii hullult ringi, et mul on raske aru saada, kuhu poole ma minema peaksin. Üritan lihtsalt ennast püsti hoida ja kuhugile poole minna.
Lõpuks olen ma jõudnud nii kaugele, et kui Justin mulle järgi ei tulnud, siis ta ei näe mind enam. Mul hakkab iga sekundiga halvem. Üritan küll edasi liikuda, kuid ühel hetkel kaob maapind lihtsalt jalge alt ja järgmisel hetkel tunnen, kuidas mu pea vastu maad põrkub. Tunnen peast läbi käimas tugevat valu ning seejärel kaob mu teadvus.
Lõpp...
___________________________________________________
Jah, seekord lõpetan niimoodi, võite ise endale lõpu välja mõelda. Mul on lihtsalt ideed otsas, kuid kuidagi tuli see lihtsalt lõpetada.
Aitäh, kes on seda juttu jälginud ja lugenud. Lihtsalt aitäh teile!
