Täna on tavaline koolipäev nagu viimased paar päeva. Õpetajad ja isegi mõned klassikaaslased avaldavad ikka kaastunnet ja nii, aga noh enamus vist ei teagi ja ega ma seda nüüd kooli peal ka kuulutama ei hakka.
Vahetunnis hakkab üks poistes pärima, et kas see on kohutav tunne ja värki. Siis hakkavad ka teised pärima, et kuidas see juhtus ja mis tunne oli. See on valus veidi, aga peale pikka anumist hakkan ma alla andma.
"Amm... Miks see teile nii tähtis on?" Pärin ma ja panen oma telefoni kotti.
"Me tahame lihtsalt tead" Ütleb tüdruk nooremast klassist, mille peale teised noogutavad.
"Noooo.... Algul kui mu kasuisa seda mulle ütles siis mus nagu murdus või varises kokku. Mul oli tunne et mu elul pole mõtet ja ma olen täiesti tühine, aga kui mulle meenus see mida mulle koos oma elukaaslasega teinud oli hakkasin ma veidi taastuma.Kuigi see oli siiski kohutav tunne, sest ta oli siiski mu ema. Te kõik olete ilmselt öelnud oma vanematele et vihkate neid ja tahaks ilma nendeta elada, aga hetk kui nad kaovad tunned et vajad neid. Sama tunne oli mul kui olin 12aastane. Siis suri mu isa. See oli valus ja murdis mu ikka mitmeks kuuks. Ma ei lahkunud oma toast ega söönud pea midagi. Ma igatsen teda meeletult ja hetkel tahaksin väga et ta oleks minu kõrval. Aga nüüd tagasi asju juurde. Hetk kui ema haiglas suri ma lihsalt vajusin maha. Istusin samamoodi nagu praegu. Kuna kasuisa oli niivõrd vihane tuli ta minu juurde ja lihtsalt peksis mind jalaga. See hetk palusin ma lihtsalt ei see oleks uni millest ärkan varsti. Kui mu suurem füüsiline valu oli peaaegu läinud läksin ma koju. Ma tahtsin lihtsalt magada ja üles ärgates avastada et see oli ainult uni, aga kuna see mul õnneks ei läinud jõin ennast koos sõbrannaga lihtsalt täis. Jah ma ei oleks tohtinud seda teha, aga see oli sel hetkel kõige... Ma tegelikult ei tea mis see oli. Lihtsalt ma läksin koju ja siis see juhtuski. Lihtsalt. Niisama..." Näen kuidas koridori peaalt inimesi aina rohkem minu ümber tuleb. Mõnel voolab silmast isegi pisar. Olen isegi märkamatult nutma hakanud "...Jõime kahekesi ära suure viina ära, hiljem ilmselt midagi veel. Igaljuhul hommikuks oli mu tuba täitunud klaasikildude ja kõige muuga..."
Ma kuulen oma telefoni helinat ja hakkan oma telefoni otsima. Tessa heistab. Võtan telefoni vastu.
"Hei, mis sa oled kuulsaks hakkanud et su ümber niipalju inimesi on?" Küsib ta kui olen vastanud.
"Ei, tegelikult pole nii aga tule siia saad teada" ütlen ma muigega. Panen telefoni taskusse tagasi.
"Mis edasi sain?" Küsib tüdruk kelle silmad on märjad.
"Mis edasi sai? Sai see et ma koristasin enamus toas olevast ja läksin magama. Kui ma ärkasin polnud mu sõbranna enam minu kõrval. Ta oli lihtsalt kadunud. Ma läksin alla. Seal oli kõik segi pekstud ja maas oli ka Tess ehk mu sõbranna. Ta oli verine. Aitasin ta oma tuppa ja puhastasin verest ja sellest ajast pole ma teda näinud..." Nüüd silmitsen ma Tessat. Ta vaatab mind. Tõusen et teda kallistada ja lausun teistele: "Võibolla olen ma liiga kaugele läinud."
Kõnnin koos Tessaga teiselepoole koridori, aga siis käib kell ja me mõlemad lähme klassi.
Kuna Tess ei käi minuga samas klassis saadan ta veidi eemale.
Kui ma klassi astun ootavad teised klassis istudes.
"Palun räägi mis edasi sai" palub keegi. Ma ei jõua vaadata kes seda ütles.
"Kuna edasi?"küsin ma imestunult.
"Noo mida su isa tegi?" küsib mu pinginaaber.
"Mis tegi? Ta on mu kasuisa, aga Ta astus uksest sisse. Ta oli maani täis ja kui ma talle köögis ette jäin võttis ta noa ja tuli mulle sellega lähemale. Ma muidugi taganesin, aga lõpuks kukkusin. Hmm... Ta põhimõtteliselt pussitas mind, aga õnnrks polnud haavad sügavad, sest muidu ma poleks siin"
Sel hetkel astub õnneks õpetaja sisse. Elupäästja.
*
"Lõpeta!" karjusin ka Richile. Ta seisab mu ees suure noaga. Ta tuli just ema haualt ja selleks on ta ka nii vihane. "Ma lähen siit ära! Ma räägin vanaemale ja ta võtab mu enda juurde!" karjun ma talle näkku.
"Kui sa kellelegi räägid on sinu lips läbi!" saab ta veel vihasemaks.
"Koolis juba teatakse." ütlen ma isegi rahulikult. Seepeale torkab ta mulle noaga paar korda kõhtu ja kaob kus kurat.
Püüan püsti tõusta ei oma telefoni kätte ssada mis on eemal köögilaual. Kuna ma ei suuda püsti tõusta liigutan ma end jalgadega edasi kuni jõuan lauani. Nüüd saan ma telefoni kätte. Valin Tessa numbri. Jah just ma ei helista kiirabisse ega politseisse, sest mis ma neile ütleks? Et isa pussiitas mind? Ei siis tapaks ta mu kohe.
"Jaa ma kuulan sind" ütleb isegi rõõnus hääl.
"Palun tule kohe siia." suudan ma ainult öelda.
"Mida? Mis juhtus ja kuhu?" Küsib ta segaduses.
"Minu ko..." ütlen, kuid siis surub valu mu hääle maha.
"Mida?" küsib Tessa segaduses.
*Tessa vaatenurk*
Kui Rahel mulle enam ei vasta saan aru et midagi on väga valesti. Vabandan Kasperi ees ja hakkan jooksma. Kuna Rahel elab paar maja edasi siis on jooksimine kõige kiirem tee. Tee tundub pikem kui tavaliselt. Mu jõud hakkab otsa saama. Pean natukene hoogu vähendama.
Kõigest üks maja veel. Sa suudad seda. Aga mis siis ikkagi juhtus? Peksis ta kasuisa ta läbi või midagi muud? On kõik ikka korras? Kurat Tessa sul on kiire ja sa küsid nii tobedaid küsimusi? Ma saan enda peale vihaseks, aga mul ei ole sellega aega hetkel tegeleda. Olengi jõudnud maja juurde mille aia uks on lahti. Kõnnin ukse juurde. Kopputan paar korda, aga kuna keegi ei vasta otsustatn sisse minna. Õnneks on välisuks lahti.
Vaatan esialgu esimesele korrusele. Koheselt näengi ma Rahelit. Maas. Ta valge topp on üleni verega kaetud. Lähen temani. Püüan teda turgutada, aga see ei mõju. Ma hakkan koheselt telefoni otsima, aga ei leia seda. Võtan Raheli lõdvast käest tema telefoni. Välin kiirabi numbri ja helistan.
Kiirabi jõuab nii viie minutiga. Nad hakkavad kohe kiirelt tegutsema. Kui küsin hiljem õelt, et kuidas on saan vastuseks, et teeme kõik mis suudame....
_____________________________________________________
Heipa! Selline osa siis seekord. Võtke teatavaks et Rahel ei sure, aga mis saab edasi?
