See piiksumine ja jooksmine paneb mind aina rohkem nutma. Ma ei kuule enam mis ümberringi toimub ja ka liikumist ei näe.
Ma toibun alles siis kui see kõik läbi on. Ma näen tädi kes nutab toolil. Mul ei ole isegi pisarad või ei ole mulle see mulle veel kohale jõudnud. Igaljuhul ma ei nuta. Ma tõusen ja kallistan tädi. Ta vaatab mulle silma nagu midagi küsides, kuid ma ei saa aru ja ma vaatan ukse poole. Me lähme palatisse sisse. Ma silmitsen ema. Ma pole kunagi uskunud seda et surnud näevad välja nagu magaks, aga nüüd on see ka minuni jõudnud.
Ma seisan kaugel. Ma võibolla isegi ütleks et ma kardan seda elutut keha. Kui isa kohale jõuab on ta väga ärritunud. See hirmutab mind veelgi ja tekkitab mus tunde et ma olen väike laps kes on tänavale või kusagile jäätud.
Isa tuleb minuni ja lööb mind paar korda kõhtu. Kui olen pikali lööb ta veel jalaga mind paar korda ja läheb siis ära. Mul on põrgulikult valus ja ma ei suuda tõusta, aga karjumise vastu sulen ma hoopis silmad.
Mu elu oli perfektne, kuni... isa suri. See oli muidugi väga raske minu ja ema jaoks, aga sellest saime me ikkagi üle kuidagi. Ema käis väljas ja kohtus Richardiga. Noo muidugi kõik oli algul roosiline - Richard tegi emale kingitusi ja viis isegi reisidele, aga see muutus peale seda kui nad abiellusid.
Algasid peksmised ja joomingud. Algul nii nädalas korra või nii, aga hiljem muutus asi täiesti välja kannatamatuks - esmalt peksti ema ja kui avastati et mina olin seda pealt näinud või olin ma üleval sain ka mina oma jao.
Mingi aeg muutus asi nii et ema enam et pekstud aga mina olin see kes sai ka tema osa. Iga väiksemagi asja peale.
Ja nüüd on ka ema surnud...
Mul käivad kõik need seigad silmeeest läbi - isa matusest ema surmani. Silmaad avades laman ikka samas kohas. Kuna valu on peaaegu kadunud tõusen, et lahkuda. Kuid siis käib mul silmeeest läbi asi mis paneb mind Justini juurde jooksma.
Ma jooksen läbi haigla teiselepoole. Näen seal Aikit istumas. Ma näen ka silti uksel, mis keelab sisse minna, aga ma torman ikkagi sisse nagu segane. Ma istu ta kõrvale ja suudlen teda. Vaatan teda. Seegi hirmutab mind, sest ta näeb välja sarnane nagu ema. Võtan talt käest ja küsin:
"Sa ei jäta mind ju üksi?" Mul hakkavad pisarad jooksma. "Sa ei lase mul ju surra?"
Ta palatsse tormaavad arstid ja käsivad mul lahkuda. Ma suudlen teda põsele ja siis lahkun. Hetk kui ma kõnnin välisukse poole et lahkuda jõllitavad mind kõik ja ma kiirendan sammu.
Astun uksest välja tänavale. Jalutan bussijaama ja jään bussi ootama. Korraga piiksub mu telefon. Otsin selle üles ja uurin mis toimub. Mulle on sõnum, Jusitinilt. Ma olen üllatunud, aga loen siiski sõnumit.
"Mul on väga kahju! Minu kaastunne"
Ma proovin talle helistada, aga see on väljalülitatud. Seee üllatab mind veelgi, aga ma näen bussi lähenemas ja lähen bussi. Sõidan kodupeatusesse. Otsin võtmed ja teen kodu ukse lahti. Sisse astudes kuulen muusikat ja lärmamist. Lähen kööki. See on täitunud inimestega - joodikud. Mul läheb sellest süda pahaks ja ma jooksen oma tuppa. Avan arvuti ja panen selle sama listi käima mis enne sea kui ma haiglasse jooksin. Üritan magada, sest loodan et see mis toimub on ainult uni ja ma ärkan sellest varsti. Jään juba peaaegu magama aga siis heliseb mu telefon.
"Jaa" ütlen ma unise häälega.
"Hei, kas sinu juurde võib?" küsib hääl telefonist. Vaatan kiirelt kes helistajaks on. Tessa.
"Ammm... Selleks pole praegu õige aeg." ütlen ma kurva häälega.
"Kurat, räägi mis juhtus" saab Tessa pahakseks.
"Mu elu on ikka täielikult perses" ütlen ma mille peale ta saab veel vihasemaks.
"Kui sa ei räägi siis mind ei huvita ka" ütleb ta vihaselt ja hakkab telefoni ära panema.
"Oota!" karjun ma. "Tule palun siia."
"Ise sa ju ütlesid et pole parim aeg." lausub ta vähe rahulikumalt.
"Rõdu kaudu?"pakun ma välja.
"Okei, olen 10 minuti pärast seal."
Ma panen telefoni käest ja lähen vaikselt alla. Inimesed on nii purjus, et mõni magab lauataga, mõni põrandal. Isa ei näe ma aga kuskil.
Võtan laualt peaaegu täis oleva viina pudeli ja lähen trepist üles tagasi. Keeran omatoa ukse lukku ja istun voodile. Paari minuti pärast on Tessa aknataga. Teen ukse lahti.
"Noo räägi siis" ütleb ta kui on voodile istunud.
"Ei, Ma ei taha rääkida" ütlen ma ja näitan talle hoopis viina pudelit.
Ta noogutab. Ma istun tema juurde ja me võtame mõlemad ühe suutäie. See on vastikult kibe, aga hiljem harjub sellega ära. Mida rohkem ma täis jään seda rohkem hakkan ma rääkima. Kõigest.
Kui viin otsa saab toon ma alt midagi uut. Seekord et satu meile nii kange asi sest kangemad asjad on otsas.
*
Kui ma hommikul ärkan on mu tuba üsna täis oksentatud ja seal haiseb rõvedalt. Mu pea valutab nagu plahvataks kohe, aga ajan ennast püsti ja lähen alla, et võtta mõned koristusasjad, sest see minu toas olev asi ajab mul südame pahaks. Muidugi on mul see niisamagi paha. Võtan mopi ja lapi. Siis naasen oma tuppa. Viin täis oksentatud vaiba vannitupppa ja topin pesumasinasse. Edasi lähen oma tuppa ja koristan ülejäänu põrandalt ära. See näeb jälk välja, aga ma ausaalt ei mäleta mis elie peale seda viina edasi sai. Klaasikildude ja sodi järele võib arvata et me mängisime pudelit ja ma ei taha teada midame siis tegime. Siis teen veel ukse lahti et hais ära ajada. Longin rõdule et värsket õhku hingata.
Naasen voodisse, sest see on mõnus ja soe koht, kus olla. Sikutan Tessa alt teki ja ronin selle alla. Seepeale ärkab Tessa üles. Tema näo järgi võiks öelda et ka tal ei ole väga hea olla...
