See käib nii kähku, et ma ei saa päris täpselt arugi mis juhtub. Minuga tundub kõik korras olevat ja ma korjan laiali lennanud pesu kokku. Panen pesu pesumasinasse ja seejärel avan ma enamus aknaid et lõhnaõlidest kokku tulnud hais välja läheks.
Kui ma üles tagasi jõuan võtan harja ja pühin klaasikilluda kokku. Ma näen maas ümbrikut mis on katki rebitud, kuid kiri oli seal sees siiani. Peale oli kirjutatud Richi nimi, aadress, kuid tahapoole oli kirjutatud Mirjam Roos ja aadress.
Mirjam Roos, Mina Rahel Roos, ema Mirjam... Oota, see kiri on emalt!? Kuidas see võimalik on?! Peale neid aastaid kirjutab ta Richile ja mitte mulle? Aga äkki on ta kirjutanud ka varem ja äkki ka mulle.
Sel hetkel valiteseb mus segadus, kuid otsustan kirja siiski lugeda.
"Richard, ma ei usu, et Rahel ei taha minust midagi kuuldagi. See ei saaks võimalik olla. Ma ei ole küll sinuga kohtunud kuid juba kirjas tundusid sa selline vastik, kellelt ootaksin ma kõike. Ma arvan et sa pole Rahelile minust rääkinudki. Kas sa tapsid ka Reena selleks, et ta sai teada et ma olen siiski elus ja tahan oma lapsega kohtuda? Kas nii palju sa teda armastasidki?
Ma tean tegelikult et sa ei armastanud teda karvavõrdki. Ta helistas mulle pidevalt kui sa olid teda peksnud. Ta ei julgenud Rahelile rääkida minust, sest kartis et sa võid talle midagi teha. Ja näe tegidki.
Sa lähed kinni selle eest!"
Ma panen kirja käest ja hakkan otsima eelmisi kirju, kuna ema jutust jääb mulle mulje nagu oleks ta varem ka kirjutanud. Kuid kusagil ei ole rohkem kirju ei emalt, ei kelleltki teiselt. Ma kirjutan ümbrikul seisva aadressi üles ja otsustan sinna ükspäev kohale minna, kuid alles siis kui Richard on mid täielikult usaldama hakanud.
Ma kuulen all samme, mille peale ma muidugi oletan et Richard tuli lõunale või lihtsalt varem koju. Topin paberi taskusse ning lähen alla. Kuid halvaks üllatuseks on all hoopis Justin. Lähen kiirel sammul trepist alla.
"Mida kuradit sina siin teed?" küsin ma kurjalt.
"Tulin sulle appi." ütleb Jusrtin nagu mööda minnes.
"Kurat võtaks. Sa rikud ju kõik ära. Kui mul oleks abi vaja ma küsiksin seda!"
"Mille ma sul ära rikun? Ta röövis su ära!"
"Ta ju võiis mu ära röövida, kuid ma saan ise ka väga hästi hakkama"
"Kui sa saaksid ise hakkama oleks sa siit ise ära tulnud."
"Aga vot ei oleks, kuna mul on vaja üks asi ära lahendada. Ja sa ju nägid - eesuks on lukust lahti. Mind ei hoia siin miski kinni!"
"Mida sul siin lahendada on? Üks vastik mõrvar ja kõik."
"Mis asi ma olen?" Küsib kurjalt Richi hääl. Richardil on käes relv ja ta tuletab mulle meelde päeva mil ta vanaisa maha lasi.
"Kuulsuid küll - Mõrvar" ütleb Justin rahulikult.
"Sa rikkusid kõik ära!" ütlen ma Justinile vaikselt kuid samas kui karjudes.
"Sina kutsusid ta siia?" Küsib maruvihane mees.
"Ei, ta tungis siia sisse ja kõik." ütlen ma mehele ja ta jääks nagu sellega rahule.
"Ah, et sa julged veel ilma luba küsimata siia maja tulla. Keegi ei taha sind siia." ähvardab ta Justinit ning seejärel ütleb mulle, "Mine oma tuppa, nig ära tule seal välja enne kui ma sul sealt välja luban tulla."
Noogutan ning hakkan trepist üles kõndima. Kuid ma ei lähe oma tuppa. Ma lihtsalt ei suuda minna. Ma jään trepile istuma, ning vaatan läbi käsipuu, kuidas Justin ja Rich teine teineteist peksavad ja sõimavad. Mul hakkavad pisarad voolama ja ma tõmbun aina rohkem kägarasse. Mida rohkem aega mööda läheb seda rohkem ma nutma hakkan ja mingil hetkel hakkab mul kõhus pistma. Pistmine muutub ajaga valuks ja lõpuks ei nuta ma enam kakluse pärast vaid valu pärast. Kuid meestel on liiga palju tegemist et minu vahepealsetest piuksudest välja teha.
Valu muutub aina kannatamatuks, kuid ma võttan trepi käsipuust kinni, et jõuda elutuppa, kus Justin ja Rich kaklevad. Kui ma alla jõudsin üritan ma laualt oma telefoni kätte saada aga kuna valu on liiga suur kukun ma põrandale maha. Esimesena märkab mind Richard, kuna tema on minu poole näoga. Ta vaatab mind kurja pilguga kuna ma olen ta keelust üle astunud, kuid siis ta saab vist aru et midagi on valesti ja jätab Justini rahule. Nad tulevad mulle Justiniga appi ja üks neist kutsub mulle kiirabi.
Kui kiirabi kohale jõuab on valu veel kannatamatum ja ma ei saa ennast isegi liigutada. Justin tuleb kiirabiga kaasa, kuigi ma seda ei taha ei saa ma teda keelata, kuna mul on endagagi probleeme. Õnneks see kuhu mind kiirabi poolt viidi sinna teda ei lubatud. Mulle tehakse kohe narkoos.
Kui ma narkoosist ärkan on mu kõrval Justin. Kui ta näeb et ma ärkasin tunnistab ta mulle kohe: "Arstid teevad lapse jaoks kõik"
