I love mr. Alpha's mate - või siis mitte. Või ikkagi? Ma ei tea...

8.

Pärast laulmist algas lõuna. Loomulikult isand Pedelli valvsa pilgu all. Kuivetunud köögitüdruk lükkas toidukäru uksest sisse, tõstis Pedelli ette suure kaanega kaetud hõbekandiku, heitis õpilastele põlastava pilgu ja kadus. Algus tundus paljutõotav, kuid ligemale astudes tabas Bertholdi pettumus. Enamus käru sisust koosnes poolkuivanud leivast - mõnel isegi tükk küljest hammustatud - ja nimetust ollusest, mis lähemal uurimisel osutus ühte patta kokku segatud toidujääkideks.

"Kui hoolikalt uurida, saad teada, mida härrasrahvas eelmisel õhtul sõi - või õigemini söömata jättis," lausus Lihtsalt Leonoora. "Ei näe väga ilus välja, aga ära ka ei tapa."

Berthold, kelle kõhus ikka veel õlu loksus, vaatas lõunasööki ilmse halvakspanuga ja plahvatas siis: "Karuraepe külas antakse sellist toitu sigadele. Keegi rääkis midagi armastavatest kätest. Ma siin küll mingeid armastavaid käsi ei näe."

Leonoora vaatas teda etteheitvalt ja lausus siis: "Lihtsalt, et sa teaksid: mittetulundusühing "Armastavad käed" on tegelikult lühend. Selle täisnimi on "Tema Lordiliku Kõrguse raha armastavad käed". Mõni võiks endale ikka enne kooli tulekut põhiasjad selgeks teha." Berthold vaatas küll otsivalt ringi, aga ei näinud kedagi, kes seda teha oleks võinud.

Sõnatult võttis ta lihtsa savikausi, tõstis endale lusikatäie pläga ning valis juurde paar vähem näritud leivaviilu. Siis istus ta tagasi oma kohale. Aga enne, kui ta oleks jõudnud sööma hakata, segati teda.

"Kuule, Nublu." Bertholdil võttis jupp aega, enne kui ta taipas, et mõeldud oli just teda. Kui ta pead pööras, tabas ta nägu peotäis härrasrahva ülejääke. Orbude-pool rõkkas naerda nagu oleksid nad aru kaotanud. Vihast värisedes kraapis Berthold silmad sodi seest välja. Ta ei teadnud, kes teda viskas, aga see polnudki oluline. Hetkega valis ta vastasleerist välja selle, kes kõige rohkem liidrit meenutas, haaras oma pingi ja lennutas selle täiest jõust orvu irvitava näo suunas. Ta tabas teda otsaette - eks ta oli ka palju huntide, rebaste ja lindude peal harjutanud. Veri lendas laias kaares, vaene Max niideti jalust ning vastasleeri naerutuju oli selleks korraks otsas. Ühtlasi oli see esimene kord, kui Berthold nägi Leonoorat õnnelikult naeratamas.

Silmad pärani vaatas Nix oma kaaslast ning pöördus siis aeglaselt Bertholdi poole. Nuga ta käes plõksatas lahti. Nagu üks mees tõmbasid orvud oma peidetud terariistad välja ning vaatasid nüüd Bertholdi nagu kari näljaseid hunte. Berthold kahetses veidi, et tal puulusikast midagi teravamat kaasas ei olnud. Kes oleks võinud arvata, et koolitundi tuleb relvastatult ilmuda? Õnneks oli pikk laud nende vahel ning raskeid tammepuust pinke külluses.

Penelope Patricia ootamatu ilmumine peatas orbude rünnaku. Õigemini küll tema sixbackide ilmumine. Naisorbude suud vajusid lahti nagu hingedelt kukkunud uksed. Üks neist pillas koguni noa käest. Sellega oli naisorbude rünnakuhoog tõsiselt häiritud ning meesorvud otsustasid, et nemad üksi ka oma nahka turule ei vii. Seega jäi suur verevalamine selleks korraks ära. Bertholdi meelest oli sellest isegi natuke kahju. Juba ta vanamees armastas öelda, et pisike mürgel ei tee kunagi paha.

Nagu suleke kevadtuules hõljus Penelope Patricia pisikese lauakese juurde ning istus Pedelli kõrvale.

"See laud on ainus, millel toit on toidu moodi. Sa ju ei pahanda, kui ma siia istun?" Kuna ainus taldrik oli Pedelli ees, hiivasid sixbackid ära terve kastruli ning seadsid end selle ümber mõnusalt sisse.

"Kui nad korralikult süüa ei saa, muutuvad nad sõnakuulmatuks," kudrutas Penelope. "Ma arvan, et sa ei taha seda."

Kastrul sai kiiresti tühjaks ning üks sixbackidest jäi ainiti Pedelli taldrikut silmitsema. Siis ta kummardus ja tõmbas keelega kogu selle sisu endale suhu. Pedell vaatas seda, suu ammuli ja kui ta tahtis kahvli otsas olevat toidupala suhu pista, oli seegi läinud. Ainult matsutav sixback seisis ta kõrval, tehes näo nagu ei teaks ta midagi.

Vahepeal oli keegi jõudnud haiglatiivast arsti kutsuda. Selle vibalik kogu kummardus maas lebava Maxi kohale, kompas ta pead ja noogutas. "Kui ta ära ei sure, saab ta terveks." Berthold mõmises heakskiitvalt. Arst oli tõesti sündinud optimist.

Orbude abiga lohistati Max haiglatiiba, milleks oli vana sara lossihoovi kaugemas servas.

"Küllap ta teab, mida räägib," arvas Lihtsalt Leonoora. "Enne arstiks saamist oli ta lihuniku juures õpipoisiks. Kooli jaoks palju odavam, kui päris arsti palkamine." Nagu alati, oli Lihtsalt Leonooral seegi kord õigus. Kahe kuu pärast sai Max haiglatiivast välja ning kuna ta juba ennegi oli olnud loll, ei jätnud raske koljuvigastus talle ainsatki nähtavat viga külge.