I love mr. Alpha's mate - või siis mitte. Või ikkagi? Ma ei tea...

2.

Sõdurid tulid kiiremini, kui Berthold arvata oleks osanud ning see, mis ta põgenemiseks kokku oli pannud, osutus korraga koolivarustuseks. Ta sai koguni kaptenilt kiita, et ta nii usinalt kooliviimist oli oodanud, et lausa ise asjad kokku pani. Mujal pidid kuninga sõdurid ikka odaotsaga protsessi kiirendama.

"Ma natuke imestan, et te Karuraepe küla üldse üles leidsite," imestas Berthold, mille peale kapten ainult naeris.

"Me teame kõiki külasid, mis iial kuningale makse on maksnud."

Berthold hammustas huulde. Tõepoolest, ausus ei jää kunagi karistuseta.

Õue astudes võis isand Berthold taaskord veenduda, et hea kuningas oli tõesti kõige peale mõelnud ja et mitte tulevasi õppureid liialt väsitada, neile transpordi organiseerinud. Õpilasehakatised reisisid hiigelsuures vankris, mida vedasid kaks härga, kes venisid teel nagu tigu kõrtsist koju. Vanker oli õpilasi tungil täis ning igas külas tuli mõni juurde. Et keegi sõidu ajal maha ei pudeneks, oli vankrile ümber ehitatud rasketest raudlattidest puur, mille pisikest ust sulgesid ketid ja tabalukud.

"See kõik on ainult teie endi hüvanguks, et te helge tuleviku eest jalga ei laseks," lohutas neid kapten, kui ta teeäärse kõrtsi ukse ees õlut rüüpas, mida kõik kuivanud kõrid vesise suuga pealt vaatasid. Õpilased said ainult ämbritäie vett hommikul ja õhtul.

Üheteistkümnenda päeva pärastlõunal jõudsid nad viimaks pisikesse külla maaliliste mägede taustal. Inimesed seal olid rõõmsameelsed, milles võisid veenduda kõik, kui nad külakõrtsist mööda sõitsid. Külamehed röökisid laulda, õllevaht kobrutas ning kena märjuke pritsis laias kaares, kui nad oma kannusid laulu taktis kokku peksid. Iga viimane kui pilk õpilaste vankris oli neile naelutatud ning kõik kõrisõlmed tegid kummalisi üles-alla liigutusi.

Kui kõrts oli silmist kadunud ja lummus veidi järele andis, märkasid nad sünget lossi enda kohal kõrgumas. Selle kitsad laskeavad vaatasid kurjalt nende poole alla ning jäme lossitorn tõusis lausa pilvedesse. Kindlust ümbritses lai vallikraav ja üle selle viis valge kivisild, aga mitte sinna ei suundunud vanker, vaid kõrvale, võsa vahele. Auklik tee põrutas kõvasti, aga õnneks lõppes ta kiiresti puust paadisillaga, mille ääres ootas neid parv ja sadakond sõdurit.

Paadisilla ees oli posti külge naelutatud kulunud tahvel, millelt õpilased oleksid võinud lugeda: "Tere tulemast Schittenschlossi!" Ja selle all peenemas kirjas: "Mittetulundusühing "Armastavad Käed", orbudekodu ja kool." "Kool" oli hiljuti juurde kirjutatud. Jah, nad oleksid võinud lugeda, kui nad oleksid osanud.

Mitu helkivat kuldraha kukkus kõlinal neid toonud kapteni ootavasse peopessa, mispeale luugilt ketid ja tabad ära võeti ning õpilased odaotstega surkides vankrist välja aeti. Vaevalt oli viimane neist oiates ja kangeks jäänud jalgu sirutades vankrist väljas, kui kapten hõikas: "Nüüd kõrtsi, poisid!" - ja kuninga sõdurid kadusid kiiremini, kui olümpia sprinterid, jättes vaesed õpilased lossivalvurite meelevalda.

Õpilased aeti ootavale parvele, mis köitest sikutades aeglaselt lossi poole nihkuma hakkas. Sikutajateks olid õpilased ise. Parvemees teatas, et ega ta selle eest palka ei saa, et kari lolle lusti saaks sõita.

"Miks me mööda silda ei lähe?" Küsijaks oli punapäine noormees, kes sõrmega valge kivisilla poole osutas. See oleks nad ilma vaevata otse lossi viinud.

Lossisõdurite ülem vaatas teda nagu pidalitõbist ja käratas siis: "Sa hoia oma pudrumulk kinni, kui sa poolel teel vette kukkuda ei taha."

Punapeal oli piisavalt oidu, et seda head nõuannet järgida, kuigi ilmselgelt nõudis see temalt üleloomulikku pingutust. Berthold kehitas õlgu. Talle ei meeldinud eriti inimesed, kes asjata lõugu lõksutasid.

Teisel pool ootas neid järsk trepp, mis lõppes kitsa raudväravaga kõrges kivimüüris. Madalale vajunud päikese kiirtes võis näha, kuidas müüriharjal sätendas midagi teravat. Berthold noogutas. See oli tõesti koolipidaja poolt väga ettenägelik - kes teab, millised koletised võisid ümbruses ringi luusida. Teravad klaasikillud hoidsid neid kindlalt ohutus kauguses. Siis langes raske raudvärav nende taga pauguga kinni ning isegi kõige tuhmim nende seast sai aru - nüüd olid nad koolis!