I love mr. Alpha's mate - või siis mitte. Või ikkagi? Ma ei tea...

3.

Nad juhatati edasi suurde söögisaali. Keegi sosistas midagi pidulikust õhtusöögist. Vaevalt oli Berthold sisse astunud, kui ta hingamine peatus. Ruum oli nii suur, et sinna oleks vabalt ära mahtunud kogu ta hütt ja pool Karuraepe küla takkapihta. Kõrgeid kiviseinu valgustasid tõrvikud ja lagi oli nii kõrgel nagu poleks seda olnudki. Bertholdi suu vajus ammuli, sest ta sai aru, et lagi oli nõiutud. Ta ei olnud mingis tavalises koolis! Ta oli VÕLURITE KOOLIS!

Nende peade kohal ei olnud mitte suitsunud aampalgid, vaid sõudsid pilved - täpselt samasugused nagu õues. Loojuv päike oli pilvetupsude servad punakaks värvinud ning vaatepilt oli sedavõrd meeliülendav, et jättis varju rohmaka laua keset ruumi ja peene linaga kaetud lauakese saali teises otsas. Lauakese ääres istusid tähtsate nägudega mehed. Seal olid ka ainsad lauanõud, mis vähegi särasid ning kogu toidulõhn sai tulla ka ainult sealtpoolt. Aga siis tuli tuulepuhang ja lajatas Bertholdile prügi näkku ning ta mõistis oma viga. Berthold noogutas. Nutikad ehitajad olid katuse pealt kokku hoidnud.

Üks tähtsa moega isand ajas end ägisedes jalule. Ta sirutas käed tervituseks välja, näol ilme otsekui poleks miski valmistanud talle suuremat vastikust, kui õpilaste nägemine.

"Tere tulemast Schittenschlossi," müristas ta. Berthold noogutas. Keegi oli pannud oma kodule kauni võõrapärase kõlaga nime. "Mina olen Tema Lordilik Kõrgus ning mina ja mu mittetulundusühing "Armastavad Käed" on valmis andma teile parimat, mida te väärite. Ma sügavalt loodan, et keegi teist ei karda rasket füüsilist tööd."

Ilmselgelt polnud see küsimus.

"Mina arvasin, et me tulime siia õppima." Rääkijaks osutus sama punapea, kes parve peal oli juba korra suud pruukinud. Mõni kohe ei tea, mida suuga peale hakata.

Tema Lordilik Kõrgus jäi teda jõllitama nagu poleks ta uskunud, et keegi õpilastest üldse rääkida oskab. Aga ta kogus end kiiresti, köhatas ja lausus: "Näo järgi otsustades tundud sa selline nutikas noormees ja kindlasti saad sa aru, et need 1000 kuldraha aastas, mis kuningas kooli kuludeks maksab, katavad ära vaid murdosa minu isiklikest põhivajadustest. OMA põhivajaduste katmise eest peate te ise hoolitsema ning siinkohal pakuvad "Armastavad käed" teile soodsa võimaluse vabade töökohtade näol. KÕIK ALATI ÕPILASTE HÜVANGUKS!"

Need sõnad olid sedavõrd nakatavad, et õpilased plaksutasid ja hõiskasid ja hüüdsid hurraa, sel ajal kui Tema Lordilik Kõrgus neid vaatas nagu oleks nad kari lolle lambaid.

"Kui te oma kooliaastad ausalt ära istute, ei juhtu teiega midagi," jätkas Tema Lordilik Kõrgus. "Aga kes julgeb mind kooliasjadega tülitada, leiab end vanglast kiiremini, kui ta suudab öelda kiddik...kuddit.. kviddik... - lendluudpall, noh! Mida iganes see tähendab. Ja et mitte kauem oma hinnalist aega raisata, annan ma nüüd sõna pedellile. Nagunii te ei tea, mida see sõna tähendab ja mina teile ei seleta ka, aga tal on õigus teid korrale kutsuda ja karistada, peksta ja ahelatesse panna, soolikad välja lasta. Mis iganes ta teeb, on hästi tehtud ja mina ennast vahele ei sega." Nende sõnadega keeras ta õpilastele selja ning kadus kiiremini, kui raha taskuvarga karmanisse.

Nüüd seisid nad vastamisi isand Pedelliga, kes enda ees olevat kampa hindavalt silmitses. Üle ta näo libises helge naeratus ning kõik said aru, et see ei tõota midagi head.

"Sõelumine," lausus ta, sõna maitset mõnuga nautides. "Teid sõelutakse majadesse, mis tegelikult on endised hobusetallid. Loomakeste pärast pole vaja muretseda, nad said endale parema elupaiga. Majasid on neli. Kaks poistele ja kaks tüdrukutele. Lisaks saate värvilised lindid." Ta tõstis pundi kollaseid ja punaseid riideräbalaid peakohale. "Kollased on füüsiliselt nõrgemad, punased on tugevamad - ja vastavalt sellele määratakse teile tööd."

"Mina tahan kindlasti kollane olla," hõikas keegi õpilaste hulgast. Naeratus Pedelli näol muutus laiemaks ja õpilased rahutumaks. Isegi kõige aeglasema taibuga tüübid hakkasid end korraga imelikult tundma.

"Punane lint on priipääse parema elu peale," jätkas Pedell. "Töö on küll raskem, kuid teid ei saadeta iial peldikuid puhastama."

Hetk vaikust ja siis hõikas juba tuttav hääl: "Tegelikult ikka punane". Berthold kehitas õlgu. Talle ei meeldinud eriti inimesed, kes kogu aeg meelt muutsid.