I love mr. Alpha's mate - või siis mitte. Või ikkagi? Ma ei tea...

9.

Kinnine vanker ootas neid juba.

"Tööõpetuse tund," teatas Pedell laialt irvitades, kui ta õpilasi vankrisse ajas. Orvud vaatasid seda pealt ja nende suud olid samuti kõrvuni.

"Tööd teeb ainult loll ja hobune," hõikas Nix.

Berthold vahtis neid vihaselt läbi raudvõre. "Miks need seal vankrisse ei roni?" urises ta. "Kas neil jääb tund ära?"

Pedell kratsis lõuga. "Nende tund on teoreetiline," lausus ta viimaks. Bertholdi suuri silmi nähes lisas ta: "Kuninga seadus on väga selge ja ühemõtteline: et keegi orbude rasket olukorda ära ei kasutaks, ei tohi neid füüsilisele tööle rakendada. Isegi vabatahtlikult mitte. Seadus on nii hea, et lossijurist ei leidnud ainsatki auku."

Õpilaste tuju polnud just kõige parem, kui vanker läbi tagumise värava lossiõuest välja logises.

"Sa ei arvanud ometi, et orvud tööd teevad?" Lihtsalt Leonoora istus Bertholdi kõrval ja vaatas teda etteheitva pilguga.

"Ma arvan, et nad teevad tööd küll," haigutas Penelope Patricia. "Kui õige nupu peale vajutada."

Berthold raputas end. Nuppudest ei teadnud ta midagi, aga laiskvorstid tundis ta juba kaugelt ära.

Sõita ei tulnud kaua. Looklev maantee viis neid esmalt põhja poole, kuid metsani jõudes pöördus järsult paremale, otsekui oleks ta sünget metsaserva nähes kohkunud ja püüdnud võimalikult kiiresti sääred teha. Teekäänakul pidas vanker kinni ning Pedell kupatas kõik õpilased tee serva ritta.

"Teie tööpõld on siin," lausus ta ja viipas metsa poole. Kõik pead pöördusid, aga peale kuuskede ja kaskede ei näinud nad midagi. Siis tõi Pedell lagedale hunniku kirveid ja saage. "Rada on juba inseneride poolt ette märgitud, teie ülesanne on see puudest ja võsast puhastada."

Õpilased vaatasid teda nagu kuutõbist.

"Ja mis siia tulema peaks?" uuris Berthold viimaks kukalt sügades.

"Neljarealine maantee Tema Lordiliku Kõrguse jahilossi."

Bertholdil oleks peaaegu kirves käest kukkunud, kui see tal käes oleks olnud.

"See on mingi nali, eks?"

Pedell raputas pead. "Hea kuningas toetab maanteede rajamist heldelt ja Tema Lordilik Kõrgus oleks loll, kui ta seda ära ei kasutaks."

"Aga milleks neljarealine?"

Pedell vaatas teda nagu lollakat. "Loomulikult sellepärast, et kellelgi teisel sellist ei ole." Siis pööras ta Bertholdile selja ning hõikas: "Jõudu tööle! Ma loodan, et päikeseloojanguks on esimene kilomeeter puhastatud. Vastasel juhul te homme süüa ei saa. Ise ma siia loomulikult kopitama ei jää, aga ma saadan teile vankri järele. Ja veel, kui keegi mõtleb, et põgenemine on hea mõte, siis teadke, et kõik teeristid on valve all ja teie isikukirjeldused on juba välja saadetud."

Berthold vaatas Pedellile järele, kuni vanker silmapiiri taha kadus. "Mina siia küll tööorjaks ei jää," urises ta. "Ühest päevast koolis mulle aitab. Tarkust on juba nii palju peas, et pressib kõrvadest välja."

"Aga sõdurid?" piuksatas Lihtsalt Leonoora.

"Häh," sülitas Berthold, aga enne, kui ta minema jõudis hakata, langes jõuline käsi ta õlale.

"Oota üks hetk," kuulis ta Penelope Patricia õrna häält. "Mu poisid just leidsid kena lagendiku siin lähedal. Kui teeks õige pisikese lõkke ja arutaks seda asja veidi isekeskis."

"Kas sa paned oma noormehed metsa raiuma? Nende lihaseid vaadates ei tohiks üks kilomeeter mingi probleem olla."

Penelope Patricia vaatas teda ja kirtsutas nina. "See rikuks nende peopesade nahka. Pealegi on mul palju parem plaan." Ta tegi pinget tõstva pausi. Kõik õpilased vaatasid teda pärani silmadega. Penelope naeratas. "Varsti toovad mu poisid paar prisket hirve. Teeme ühe korraliku õhtusöögi ja kui hästi läheb, jätkub sellest homsekski. Lossirahva jäätmed pole vist kellegi arvates suur kaotus, või mis?"

"Aga metsavahid?" hüüatas Lihtsalt Leonoora. "Me ripume kõik salaküttimise eest võllas!"

"Sa muretsed liiga palju, Leonoora," lohutas teda Penelope Patricia. "Ma olen oma poistele loa andnud - kui mõni metsavaht peaks oma nägu näitama, võivad nad ta ära süüa."

"Aga mis kilomeetrist saab?" ei jäänud Berthold ikka veel rahule. "Äkki Pedell pahandab?"

Penelope Patricia pööritas silmi. "Kas sa ei kuulnud, mida orvud ütlesid? Tööd teeb ainult loll ja hobune. Ma pole päris kindel, kumma alla nad ennast liigitavad, aga nemad seda maanteed rajama hakkavad."

Berthold raputas pead. Uskumiseks kõlas see liiga uskumatult.

Penelope silmades helkisid kavalad sädemed. "Kas veame kihla?"

***

Sel ööl olid sixpackid kadunud. Nad tulid alles koidu eel ning vajusid roidunult oma pessa. Ja Nix oli järgmise päeva tundides nagu ära vahetatud - silmad peaaegu pahupidi peas istus ta õndsalt naeratades ega teinud katsetki Bertholdi kulul nalja teha või muul moel õel olla. Aga kõige suurem üllatus tuli peale lõunat. Seekord pidid õpilased Pedelli korraldusel söögi ajal püsti seisma ja vaatama, kuidas orvud oma ebamäärast plöga söövad - mis jättis neid üsna külmaks, sest kõigil oli veel hommikune hirveliha kõhus. Üllatus tuli siis, kui orvud nagu üks mees koos õpilastega vankrisse ronisid. Sellegi õhtu veetsid õpilased lagendikul hirveliha küpsetades - ainult seekord olid neile taustaks kirvehoobid ja saagide vingumine. Orvud olid uskumatult tublid töörügajad, kui Nix neil kupjana seljas istus.

"Huvitav, kas Tema Lordilik Kõrgus muretsema ei hakka, kui tema hirvepopulatsioon nii kiiresti kahaneb?" Lihtsalt Leonoora tundus selle üle tõsimeeli muretsevat. Ühe hirve olid nad lubanud orbudele, sest Schittenschlossi lögaga kaua rasket tööd ei tee.

Penelope ainult naeris seepeale. "See ei ole enam meie probleem, kui Tema Lordilik Kõrgus järgmise jahiretke ajal peab veidi kauem saaki otsima. Liikumine ja värske õhk tulevad talle kindlasti ainult kasuks."