I love mr. Alpha's mate - või siis mitte. Või ikkagi? Ma ei tea...

4.

Sõelumine osutus lihtsamaks, kui Berthold oli kartnud. Pedellil oli käes õpilaste nimekiri ja ta hõikas neid tähestiku järjekorras nimepidi ette, esitas mõned küsimused, andis lindi ja saatis siis lauda istuma. Laud oli täiesti tühi ja ilmselgelt päevi näinud, kuid alati jäi lootus, et äkki pärast sõelumist tuuakse midagi. Õpetajad pisikese lauakese ääres igatahes sõid juba.

Pedell vaatas tähtsa näoge enda ees seisvaid õpilasi ja hõikas: "Arri Styles!"

Vibalik, vinnilise näoga nolk loivas õpilasterivi etteotsa ja peatus otse Pedelli ees.

"C'mon, YOLO," venitas ta. "Ma olen Harry Faking Styles, otse pealinnast. Neetud sõdurid püüdsid mu lihtsalt poolel teel kinni, kui ma kõrtsis peatäit välja magasin."

Kõik nägid, kuidas Pedelli nägu pilve tõmbus.

"Sa ära mind kamoonita, tead!" Pedelli hääl oli kõike muud, kui imetlusest pakatav. "Ma teen sulle sellise kamooni, et istud kevadeni haiglatiivas." Siis muutus ta pilk õelaks. "Kollane."

Harry nägu tõmbus kaameks. "OMG, mees, ära nüüd striimi, tead. Ma võin sul abiliseks olla." Pedell mõõtis teda hindavalt, siis pöördusid ta suunurgad veidi ülespoole. "Kui vähe abistad, lakud peldikuid kooliaja lõpuni."

Sellega oli esimene õpilane sõelutud. Tema peen väljamaa-kõlaga nimi oli tavainimese keelele liiga keeruline, nii hakkasid kõik teda lihtsalt Kamooniks kutsuma.

Tegelikult oli sõelumine ootamatult igav ja nii lasi Berthold rahumeeli hulga nimesid kõrvust mööda, juureldes endamisi selle üle, millised ajud pidid pealinnainimestel küll olema, et nad oma lastele sedavõrd keerulisi nimesid suutsid välja mõelda.

Tema tähelepanu ärkas alles siis, kui kõlas "Leonoora" ning pisike, peaaegu nähtamatu, halli kleiti kandev tüdruk kergejalgselt Pedelli ette liugles. Mitte enam väga noor, vahest hilis-hilis-hilisteismeline, aga õrn nagu haldjas.

"Minu nimi on Leonoora. Lihtsalt Leonoora."

Pedell vaatas teda, pea viltu. "Aga ma olen sind varem näinud."

Tüdruk noogutas. "Ma olen orbudekodust, aga mind tõsteti ringi." Pedell vaatas teda ikka veel kahtlevalt. "Muidu ma ei oleks ju siin."

"Õigus!" Pedell silmitses teda nüüd mõtlikult. "Kuidas oleks kollasega?"

Leonoora köhatas vaikselt. "Raamatukoguhoidja ütles, et tal on üks pisike pudel kõrvale pandud..."

"Punane!" hõikas Pedell ja otsis silmadega oma nimekirjast juba järgmist ohvrit. "Lissa!"

Ette astus punases rebasekostüümis naisterahvas, silitas hellalt oma pikka kohevat saba ja vaatas siis kelmikalt Pedelli poole. Tema kostüümi oli näo kohale auk tehtud, aga näo nägemiseks oleks tulnud see kõigepealt kortsude vahelt üles leida. "Tegelikult on mu nimi Alissa, ainult sõpradele Lissa."

Pedell torutas huuli ja tegi keelega naksuvaid häälitsusi. "Miks sa sellist imelikku riietust kannad?"

"Vaata, ilus poiss," lausus Lissa häälega, mis kunagi oli kindlasti olnud mesiselt magus. "Tegelikult olen ma libarebane."

"Oled sa, jee," pahvatas Pedell. "Libarebased on noored tütarlapsed. Kui vana sina oled?"

"87 ja ikka veel vallaline. Libarebase jaoks ei ole see mingi vanus."

Pedell vaatas üles nagu loodaks ta pea kohal tumedaks tõmbunud taevalt mingit abi ning ohkas siis.

"Sellised riided ei ole koolis lubatud! Koori aga maha."

"Mmm... Meeleldi." Aega viitmata hakkas memm oma kostüümi paelu lahti harutama. "Aga ma hoiatan, siin all ei ole mul midagi."

Nähtavale oli ilmunud memme kortsus kael ning ta nööre harutavad käed liikusid kiiresti allapoole. Õuduskarjega peitis Pedell oma silmad ja röögatas: "Stop! Sa võid seda kanda."