Sidrunid

I proloog

Tundsin, kuidas külm betoon tagumikku näpistama oli hakanud ja otsustasin lahkuda. Tõusin püsti, kustutasin suitsu ning viskasin selle aknast alla. Ma armastasin seda maja, urgas oli minu ülisalajane kohake. Vaatasin korraks veel linna müstilist tuledesära ning seadsin siis sammud kodu poole. Eriline kodu ta mulle küll polnud, vaid väike närune korter Tallinna külje all. Väljas hakkas tasapisi juba valgeks minema ning päikese siluett silmapiiril oli vaevumärgatav. Karge hilissuve hommik. Minu tavaliseks rutiiniks oli kujunenud öösel kodust lahkuda ning pool ööd ''tiksuda'' üksi ühes salajases mahajäetud majas. Midagi erilist ma kunagi kolkas ei teinud, vaid suitsetasin ning kuulasin kõrvaklappidest muusikat. Vahel viskasin vedelevaid mööblikilde laiali või haavasin end räpaste klaasikildudega emotsioonide kogemiseks, aga tunded ei olnud mul kerged tulema. Kodu poole asusin alati alles siis, kui õues juba valge oli. Mahajäetud maja päevavalguses ei pakkunud mulle mitte mingisugust põnevust. Peale öiseid retkesid läksin magama enamasti juba valges ning ärkasin õhtul enne tööd. 

Vihkasin klienditeenindaja olemist enda hingepõhjani. Burgerite ja hot dogide valmistamine oli minu jaoks lihtsalt jäledalt eesmärgitu tegevus ja mu töökaaslane Andy burgeritest veel hullem. Muidu oleks võib-olla isegi seda orjatööd kannatanud, aga pidev käperdamine ja nilbed sõnad muutsid töö Circle K's põrguks.
Võtsin taskust võtmekimbu ja avasin ukse. Trepikojas hõngus pirukate lõhn ning nüüd tundsin kõhu korinat. Urisev külmkapp oli tühi nagu tavaliselt, köögikapis seisis minu rõõmuks aga pakk kiirnuudleid. Panin vee keema ja jäin ootama. Mu ema vihastas alati, kui olin koju kiirnuudleid ostnud. Muigasin. Head ajad. Ta kolis hiljuti Norra koos minu kasuisaga ning jättis mu siia närusele maale ihuüksi. Mind kaasa võtmast ta keeldus. Milline ema hülgab nii enda alaealise tütre? Muidugi ei olnud seaduslik alaealist üksinda elama jätta, aga teine variant oleks mul lihtsalt olnud otsejoones lastekodusse asuda. Oleksin pigem kuuli pähe lasknud, kui lastekodusse läinud.

Me ei suhelnud enam- enne tema lahkumist oli olnud meil tuline sõnavõtt. Küsisin emalt, et kas tema meelest oli ikka eetiline tegu mulle niimoodi selg pöörata.

Minule tüli käigus eriti sõnaõigust ei antud, kõlas vaid ema raudne monoloog: ,,Sa näru! Tuled mulle rääkima eetikast, ometi enda kuradi eluga hakkama ei saa. Vaata ennast, sa ei lõpetanud isegi klassi ära! Häbi peaks sul olema minu ees niimoodi suu lahti teha. Oled 16, aga käitud nagu mingi titenäru, kellele toitu peab ka enne andmist suus läbi närima. Marie, sa oled peast täiesti hull oma kuradi vaimuhaigustega! Sellisele ei peaks olema lubatud isegi elada. Mõtle ma olen sind kuradi 16 aastat üleval pidanud ja hellitanud, et ehk võtad end kokku ja hakkad normaalseks. Sina, raibe, aga valmistad mulle aina uusi pettumusi ja määrid meie nime mustaks! Mul on kahju, et sa selline oled ja sul peaks piinlik enese ees olema. Va läbikukkunud heidik oled!'' kriiskas ta. ,,Või eetika teisel,'' pomises ta veel vaevukuuldavalt ning haaras kohvri käepidemest kinni. Tugevate sammudega kõndis ta ukse poole.

,,Ma ei taha sind enam mitte kunagi näha, et sa põleksid põrgus,'' sõnasin siis tasakaalukalt ning tasasel häälel. Ema seisatas hetkeks ning kohvrirattad jäid vait. Siis aga ei pööranud ta ümber, vaid kõndis otsejoones uksest välja. Ja rohkem ma teda ei näinud.

 Tolle ''vaidluse'' ajal olin lihtsalt seisnud ja kuulanud. Iga sõna sõi mind seestpoolt rohkem ja öeldu halvas mu meele. Need olid vaid lihtsalt sõnad, aga ometi nii raskelt mürgised. Kas ma praegu kahetsesin tollal öeldut? Mitte eriti. Suhtlus emaga oli täielikult läbi lõigatud. 

Igatsesin sügavalt hoopis oma armsat isa, kes suri, kui alles 13 olin. Ta minek oli ülekohtuselt katastroofiline. Mu isa oli ehitusmees ning mitu kuud oli ta töötanud ühe suure ja laia kaevu kallal, mis valmis teha tuli. Koos teiste töömeestega oli kaev viimaks valmis saanud ning isa oli ka seda meistriteost pärast lõpetamist veel vaatama läinud. Juhtus nii õnnetult, et ta libises ja kukkus sügavasse ja jääkülma kaevu, kust välja ei olnud võimalik pääseda. Lahkajad tegid kindlaks, et surma oli põhjustanud alajahtumine, mitte uppumine. Kopsud ei olnud täitunud veega. Nad ennustasid, et isa oli umbes seitse tundi vees piinelnud, kuni lõpuks rauges.

Mina ütlesin alati teistele, et isa oli mul uppunud. Tõsiasi, et ta üksinda ja vaevarikkalt surema oli pidanud, oli liiga valus tunnistamaks.

 Peale tema surma oli mu elu olnud lihtsalt põrgu. Minu lits ema võttis enesele kaks kuud pärast isa surma uue mehe. Mõistsin tol, et ta ei olnudki isa kunagi armastanud. Emal vist ei olnudki süda või oli ta lihtsalt sotsiopaat-ma ei teadnud mitte ühtegi nii julma ning tundetut inimest, kui oli mu sünnitaja. 

Valasin vee kiirnuudlitele ja ootasin edasi. Põhikooli lõpetasin kevadel vaevu ära, sügisel pidin asuma õppima kutsekooli. Suutsin põhikoolis korra ka aastat kordama jääda, nagu mu ema raudselt toonitas. Mul oli ka omaenda psühhiaater, keda vahetevahel külastasin. Kannatasin depressiooni all ning võtsin antidepressante. Tegelikult oli mul veel igasugu haiguseid, osad kaasnesid depressiooniga, osad mitte. Mul olid tihti ka paanikahood ja kergemal kujul bipolaarsus. Tabletid surusid bipolaarsuse üsna edukalt alla ning kui varem tundsin kas eufooriat või sügavat vaeva, siis nüüd olin lihtsalt ühekülgselt emotsioonitu. Depressiooniravimitega oli aga teine lugu. Ma võisin neid võtta nii palju kui tahtsin, kasu oli ikka minimaalne. 

Köök oli üle valatud odavate nuudlite hõnguga- need olid vist valmis saanud.