Sidrunid

VII tuuline rõdu

,,Tsau'' vedeles mu telefonis sõnum, mille Noel eile saatnud oli. Kas oleksin pidanud vastama või mitte? Mida ta tahtis minust? Möödas oli seitse päeva, Sassist ei olnud endiselt midagi kuulda olnud. Naljakas, et kellegi kadumine suudab panna mind end tühjemalt tundma, kui kõik mu vaimsed haigused kokku. Mul oli nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt võrdlemisi ebameeldiv  olla, süda lõi kiiremini kui sõidab Elroni elektrirong ja lihased olid laisalt loiud. Mu vahetus tööl oli just lõppenud ja nüüd soojendasin ma mikrolaineahjus realiseerimisaja ületanud pirukaid, mille töölt kaasa olin haaranud. Tagumikul oli ilmselt jälg laksust, mille Andylt saanud olin, sest tagumik sõna otseses mõttes tulitas. Olin kolm päeva lihtsalt kodus vedelenud, vaadanud pilvist taevast ja maganud lõputult. Magamise plusspunkt oli muidugi see, et ei pidanud piinlema selles igaveses tühjuses. ,,Tsau jah'' vastasin Noeli sõnumile. Olin juba jõudnud telefoni ära panna, kui ekraan jälle helendama lõi. Lugesin sõnumit: ,,Saame palun kokku. Ma pean kodust välja saama.''  Vastasin lühidalt: ,,Kus ja millal?''

Mind valdas küll imelik ootusärevus, et Noel minu juurde pidi tulema, aga eriliselt see minu emotsioone ei kõigutanud. Viitsisin vaid juuksed ära pesta ja ripsmetuši peale panna. Varsti kõlas ka uksekell. Ukse peal ootas Noel. Ta juuksed olid kergelt sassis, silmaalused tumedad ning seljas olid tal teksad ja dressipluus. Noel nägi välja, nagu poleks ta need 3 päeva maganud ning ma ei kahelnudki, et see nii polnud.

Ta naeratas õrnalt ja ulatas mulle toitu täis poekoti: ,,Ma ööbin sinu juures.'' 

,,Ahah,'' võtsin koti vastu. 

Ta näos oli imelik süngus ja ma tabasin alles nüüd: ,,Kas Sassi kohta on uudiseid?''   

,,On või?'' küsis ta järsult ja ärevalt.  

,,Ei, ma küsisin sinu käest,'' vastasin.   

,,Aa,'' jäi ta vait, ,, ei ole.''

 Sõnu polnud vajagi, sest vaikus rääkis rohkem. Kõneles sünge teadmatus, mis ilmselt meid mõlemaid vaikselt seest sõi. Mis vähemalt mind vaikselt seest kassi kombel kriipis. Noeli emotsioone ma ei osanud hinnata, ta tundus alati eemalolev ning tuim. Seisime endiselt esikus vastakuti, õhk tundus nii raske. Tol hetkel ma kaalusin tõsiselt, kas lasta ta esikust edasi või mitte, sest miski häiris mind tema puhul. Tema ilusa näolapi tagant oli võimatu emotsioone välja lugeda, justkui oleks ta kandnud maski. Sassiga olin end kohe alguses turvaliselt tundnud ning seepärast istusingi kaalumatult tema autosse, kui ta mind salajasse kohta lubas viia. Mulle ei tulnud tollal isegi hetkeks pähe mõte, et tal võiksid minuga halvad plaanid olla. Toetusin õlaga seina vastu, panin käed risti rinnale ja sõnasin kõheldes: ,,No tule edasi.''

Mõne aja pärast otsustasime minna kööki süüa tegema toiduainetest, mille ta toonud oli. Valmistasin maitsva lõhepasta ja me otsustasime seda rõdule sööma minna. Nii sai suitsetada ka.

,,Muide, Sassu vanemad tulid koju. Nad olid käinud sugulastel külas Pärnus ja nad tegid politseisse ka avalduse ära. Ma võin sulle ta vanematest ka rääkida,'' ta vaatas minu poole ning ma noogutasin vaid, ,,ühesõnaga, ta isa on täielik idioot. Ta töötab mingis suvalises kohas ja nende pere elab ära normaalselt, aga ta on vägivaldne mees. Sassut ta eriti puutunud pole, aga Sassu ema peksab ta küll.'' 

See seletas ka selle sinika, mida nägin, kui Sassi otsimas käisin. 

Ta jätkas: ,,Sassu on peaaegu terve oma lapsepõlve veetnud minu juures, sest ta on kartnud oma isa. Kui ta Liisi koju laamendama tuli ja politseiga jamad olid, sai ka ilmselgelt teada sellest Sassu isa ja selle peale peksis ta Sassu nii läbi, et ta ei julgenud pärast mingi 3 nädalat koju minna.'' 

,,Issand jumal, vaeseke,'' laususin vaid selle peale. 

Olime lõhepasta söömise lõpetanud ja nüüd tegelesime ahelsuitsetamisega. Taevasse ilmusid tumehallid pilved ja majade vahel puhus mõõdukas tuul. Panin silmad kinni ja üritasin meenutada seda lühikest aega Sassiga. Tema põselohkudega naeratus ei lähe ilmselt kunagi mu silme eest ära, kui niinimetatud suhtesse läksime. Aleksander, kus sa mul oled? mõtlesin. ,,Lähme tuppa?'' pakkus ilma muutumise peale Noel. 

,,Ei ma ei taha, siin on mõnus,'' keeldusin.

Ta kehitas õlgu ja pani järgmise suitsu ette. Noeliga me eriti sõnu ei vahetanud, aga lihtsalt tema kohalolu vist siiski sobis mulle. Mul ei olnud tahtmist enam juurelda selle salapärase hirmu üle, mis mul tema vastu oli. Vahet ei olnud enam niikuinii. Olin ta juba tuppa lasknud. Meeldis ka praegune hetk, istusime rõdul vaikuses ning lõdisesime. 

,,On sul külm?'' küsisin igaksjuhuks. 

,,Natuke,'' vastas ta. 

Ma andsin enda suitsu tema kätte hoiule ja tõin toast pleedid. Siis me istusime taas vaikuses ja suitsetasime veel. 

Üritasin vestlust alustada: ,,Kui vana sa üldse oled ja mis koolis käid?'' 

Ta tõstis pilgu telefonilt: ,,18 ja ma ei käi koolis.'' 

,,Ahah okei, selge,'' laususin.

 Täna oli maantee kuidagi eriti vaikne. Või siis ma lihtsalt ei kuulnud monotoonset automüra, mis muidu mind alati häiris. Tuul puhus endistviisi ja viis minema kõik: mõtted, enesevalitsuse ja ühiskonnas paika pandud reegli, et enda partnerit petta ei tohi. Nii me siis hakkasime amelema Noeliga tuulisel rõdul, tugevalt üksteise haardes ja tuimalt, justkui miski enam ei omanud tähtsust. Vot nii tundsin ma ennast. Oleksin võinud selle sama rõdu äärelt ennast alla kallutada ning vaikuses unustusse lennata. Oleksin võinud maanduda selle sama pehme muru peal, mis isegi minu 7nda korruse korteri rõdult nii ergasroheline paistis. Sest miski enam ei lugenud. Ja nii selline oligi ju kogu aeg olnud minu elu. ,,Otsi mind palun üles'', kostus ikka ja jälle mu peas see sama hääl.