Sidrunid

VIII oli see tema?

Oh, kuis oleksin tahtnud teada, kus viibis minu Aleksander, minu hingetule tikk, minu pisarate jõgi. Ta jättis mu üksinda piinlema oma segadust täis südamega, mille oleksin parema meelega lihtsalt välja rebinud ning siis näiteks jõkke visanud. Jõgi oleks sisisenud, sest verev süda mul tulikuum oli. Vool oleks kandnud teda edasi, armastuseorgan seejärel vaikselt tardunud ning jäätunud. Siis oleksid ilmselt välja ilmunud paar kuldsete soomustega kala, kes veidrat objekti uudistama oleksid tulnud. Tõukaksid nad seda edasi-tagasi ning arutaksid omavahel: 

,,Huvitav ese, jah. Ei tea, kellele see kuulub või kust kohast ta meie jõkke saabunud. Ehk Jumal saatis kingituse ülevalt, meile nautimiseks.''

,,Ah ära aja jama! Ei ole see Kõigevägevama kingitus, vaata, see ligane, torudega ning jäle. Eks jälle saatis Kurat meile põrgupõhjast üllatuse, enda maailma kõige jäledama eseme.''

,,Tjah, sul on õigus. Jätame selle õõvastava plönni siia ja ujume parem edasi, kuskile kus Kurat meieni ei ulatu,'' nõustus  esimene kala.

,,Ega siis midagi, tsau,'' ütles Noel hommikul mu uksepiidast üle astudes. Eile peale amelemist tegime ühed siirupimagusad õlled ning siis läksime magama. Tema läks diivanile ja mina oma voodisse. Eile olin lõpuks välja maganud, sest teadmine, et keegi meessoost isik magas mu elutoas, tekitas turvatunnet ning veidikenegi rahu, mis raskesse unne suigutas. Magada oli mulle alati meeldinud, olek, kus piinata võivad vaid teise reaalsuse nähud, oli meeldiv. Uni oli kui surnuolek, lebada teadvuseta kulunud vedrudega madratsil tundetult, ei põletavat valu, ei külma armastust. Noel norskas pisut. Norskamisega andis ta endast ikka ja jälle märku, teatades, et on olemas. Ja kulunud valgetest aknaraamidest välja vaatasin ma vaid poolt tunnikest, enne kui unne suikusin. Puulehed puudutasid õrnalt klaasi, tänavavalgustid heitsid tammele varje. Puu õõtsus, Noel norskas ja mina vähkresin rahutult lavendlilinade vahel. Aga hommikul oli mul piisavalt jaksu, et sammud politseijaoskonda seada. 

Kõndisin mööda heledaid seinu ja otsisin õiget ruumi. ''317'' seisis vanemapoolse sekretärist daami antud sedelil. Koputasin vaikselt ''317'' uksele ja astusin sisse. Ruum oli avar, valgus ilmutas endast fluorestsentsi. Laua taga istus arvutis nooremapoolne mees, mind nähes tõusis ta liiga ametlikult püsti, sättis pintsakut ja teretas mind viisakalt. Ta palus mul toolil istet võtta. Kirtsutasin žesti peale nina, ei lausunud sõnagi ning võtsin stoilise rahuga istet.

,,Milles siis probleem?'' küsis ta tööalasel toonil. 

,,Noh,'' venitasin tülpimusest lauset, ,,millest ma alustan. Alt ütles see kortsus daam mulle, et just teie tegelete  Aleksander Taivase juhtumiga,'' sügasin ma kukalt. 

Ta mudis enda sõrmede vahel pastapliiatsit, kus seisis politsei- ja piirivalveameti logo. Noormehe käelabad olid suured nagu Kalevipojal, käsi kaunistas sillerdav ning pehme nahk. Ta muigas, kuid sundis enda näo taas tõsiseks: ,,See on üks minu juhtumitest jah. Kes te talle olete?''

Nõjatusin aeglaselt ning mänglevalt toolileenile. Vaatasin kenale härrale otsa silma sisse: ,,Väga lähedane sõbranna,'' kõigutasin end küljelt-küljele, ,,ma lihtsalt tahaksin informatsiooni tema toimiku kohta, kui teil on lubatud seda jagada muidugi.''

,,Noh,'' aeglustas ka tema enda häält ning vajus samuti seljatoele, ,,eks ma midagi vist ikka võin rääkida, kui neiu talle lähedane on. Aga esmalt vajan teie andmeid ja isikut tõendavat dokumenti.''

Ulatasin enda klubiskäimise dokumendi. ,,Laske tulla,'' sosistasin ärevalt.

,,Vot jah. See on selline keerulisem lugu. Aleksander on juba täisealine ja üldiselt me ei loe seda registrisse kadumise alla, sest ta vastutab ju enda eest seaduslikult ise, aga kuna tal on tõendid vaimsete häirete kohta, siis me võtsime selle pooleldi uurimise alla.''