Sidrunid

VI mineviku varjud

Vaatasin lage ning uurisin selle detaile. Üks pisike kärbes oli seal jalutanud edasi-tagasi juba tükk aega. Kas kärbestel oli üldse aju? Kui ei olnud, siis oli neil ikka seda õnne nagu tõrva. Elu ilma mõteteta tundus meeletult ahvatlev. Õuest kostus summutatult autode müra, kraan tilkus vaikselt teises toas ja mu käsi rippus üle voodiserva. 4 päeva ja Sassist ei olnud midagi kuulda olnud. Ma olin eile taas üksinda joonud ning antud hetkel oli mul küll väga sitt olla. Odavat viina punasest kruusist ilma mahlata juua- vot see oli alles madalpunkt. Isegi kollast tassi polnud enam. Minu depressioonist väljatuleku tee oli katkenud ja liikusin tasapisi jälle hingeängistusse. Tunded hakkasid vaikselt kaduma ja elu kaotas perspektiivi. Kus mu kuradi Sass oli? Tõusin püsti ning terve tuba hakkas keerlema. Jooksin vetsu oksendama. Nii ma siis öökisingi, vahepeal istusin poti kõrval ja siis kerkis taas maost üles vedelik. Mu sisemusest tuli vaid kollase maomahlaga segunenud vett, mis suu kibedaks tegi. Kui mul parem hakkas, vaatasin ainiti seina enese ees. Tol hetkel tundsin vajadust nutta aga pisaraid ei tulnud. Kuidas ma igatsesin pisaraid ja valu! Päris väikse lapsena olin alati nutnud, kui ema isa peale häält tõstis või vastupidi. Lõpuks aga harjusin ning emme ja issi agressiivse tülitsemise käigus enam pisaraid ei tulnud. Viimane kord kui ulgusin: Aleksandri kadumise öö. Tol saatuslikul ööl olid silmakraanid lausa valla ning nuttu jätkus tundideks, tundsin tugevat hingevalu. Praegu ei kogenud ma kahjuks valu, vaid olin emotsioonitu, hetkel oli lihtsalt suus kibe oksemaitse. Hammaste pesuks puudus motivatsioon, seega otsustasin nätsu kasuks. 

Sassi ema ei olnud mulle kordagi helistanud, tahtsin temaga ise ühendust võtta, kuid mul ei olnud tema numbrit. Temal oli ainult minu oma. Need viimased kolm päeva olin lihtsalt olnud. Olin kogenud päeva veeremist õhtusse, olin paar võileiba näksinud, olin tundide viisi tühja pilguga televiisorit vahtinud. 

Eile otsustasin seada sammud taas Sassi kodu poole, aga möödunud päeval ei olnud ma lihtsalt selleks piisavalt tahet leidnud. Murdsin pead: kust peaksin ma ammutama motivatsiooni jalad kõhu alt välja saama? Bingo! Mulle kerkis pähe oivaline idee- kuulata Sassi lemmiklaulu. Haarasin elutoast enda telefoni ja panin Spotifyst käima loo ,,Take On Me''. Naasin vetsu ja sulgesin silmad. Meloodia tungis minusse ning silme ette ilmus pilt Sassi toast. Mulle meenus too päev, mil peale randa tema juurde läinud olime ning ''suhtesse'' läksime. ,,Ma lasen sulle maailma kõige paremat laulu, oota,'' sõnas tol päeval Sass ning vajutas kõlaril olevat nuppu. ,,Take On Me'' hakkas pihta ja Sass hakkas hoogsalt loo järgi tantsima, käes deodorant mikrofoniks. 

Vannituba oli kaetud meloodiaga ning mu silme ees oli endiselt ergas mälestus tantsivast Sassist, kuid äkitselt jäi noormees paigale ja ta näkku ilmus õud: ,,Marie!'' hüüdis ta üle toa vaadates mulle klaasistunud pilguga otse sügavale silma, ,,palun otsi mind üles!'' Pilt kadus ning ma avasin ehmatusest silmad. Tol päeval oli küll Sass kentsakalt minu ees tantsinud, kuid seda viimast küll ei juhtunud. Ometi tundus kujutluspilt nii ehtne, nagu oleks ta seda hetk tagasi päriselt öelnud. Mu peas kajasid sõnad: ,,Palun otsi mind üles!'' 

Motivatsioon Sassi ukse taha minna oli leitud; seda oli kohati isegi liialt. Heitsin endale pilgu vannitoa peeglist: mu suunurkades oli okse, näos valitses endiselt helk ehmatusest ja juuksed olid kole sassis (olin neid viimati kamminud kolm päeva tagasi). Teadsin, et sellise välimusega ma ei pääse lihtsalt nende uksest sisse. Pesin näo, kammisin juuksed, pesin isegi hambad ja panin selga esimesed ettejuhtuvad riided. Haarasin enda telefoni ning kutsusin rakendusega Bolt takso. Sassi juurde oli pikk maa, ta elas linnast väljas ning sinna pidi sõitma trammi ja seejärel bussiga vähemalt 40 minutit. Seega tundus takso olevamat parem lahendus.

Takso haises rõvedalt suitsu järele, mis mu enesetunde veelgi halvemaks tegi. Terve sõidu kõlasid needsamad sõnad mu peas: palun otsi mind üles. Tol ajahetkel ei tulnud mulle isegi pähe, et see kujutlus võinuks olla. Nähtud pilt vannitoas oli liiga selge. Justkui nagu olekski Sass mind päriselt kõnetanud. Oli ta siis surnud? Kuidas ta minuga kõnelda sai? Autoaknast oli näha tuttavat maastikku, mis tähendas, et hakkasin Sassi kodule lähemale jõudma. Terve igavik oleks nagu olnud möödas sellest, mil me viimati üksteist nägime. Ega ta ometi ennast ära tapnud ei olnud? Kus kurat ta oli? Ma isegi ei teadnud temast mitte midagi, äkki oli ta ka vaimuhaige nagu mina? Äkki tal oli ka depressioon ja ta tahtis lihtsalt endale otsa peale teha? Ma läksin närviliseks ja mu keha tõmbus pingesse.