Laua peal oli märkmepaber, mille Robert mulle andnud oli. 26.08 kell 14.00 kabinet 33. Kõik, kellest ma kunagi hoolinud olin, olid mind maha jätnud. Ikka ja jälle sama lugu. Vihastasin tolle mõtte peale. Mõistsin, et olin üks kuradi väljaheidetu heidik, kellest mitte kellelegi tolku ei olnud ning kellega võis ükskõik kuidas käituda. Eriti arvas nii mu kuradi ema. Neetud ta olgu. Sellest samast läppuvast vihast haarasin laua peal oleva veiniklaasi ning viskasin selle täiest jõust vastu seina. Veiniklaas klirises mõnusalt puruks ning langes helinaga kivipõrandale. Libistasin ennast aeglaselt mööda seina alla ja võtsin kahe käega peast kinni.
Huvi elu vastu oli kadunud, üks vähestest asjadest, millega ma olin nõus veel vaeva nägema, oli välimuse korrashoid. Mitte midagi sisemist, jälle väline väärtus. Minu töövahetus pidi hakkama kahe tunni pärast. Et mitte mõistust kaotada, otsustasin ennast tegevuses hoida. Läksin meiki tegema. Täna tahtsin meisterdada ülepakutud krohvikihi. Panin jumestuskreemi, tõmbasin lainerijoone ja nii edasi. Juuksed panin kõrgesse silutud hobusesabasse. Ma vaatasin ennast peeglist ning vastu vaatas mulle sassis inimene. Hakkasin enda näolapi peale naerma: hull, mis hull.
Enne lahkumist pidasin veel heaks mõtteks koristada katkine veiniklaas põrandalt. Ma hakkasin klaasikilde enda peopesale tõstma. Mõtlematult surusin aeglaselt käe rusikasse, tundes lämmatavat, kuid lummavat valu. See oli terav ja torkas. Sulgesin silmad. Nii mõnus. Kaotasin hetkeks enese üle kontrolli, sest kui silmad taas avasin, oli põrandal juba suur vereloik ning mu peopesa oli täitunud sügavate haavadega ja verega. Ehmusin ning toppisin kiirelt käe külma kraanivee alla. Valu oli nõiduslikult meeldiv: kipitas, aga pani mind tundma. Tundma midagigi, milleks oli siinkohal valu.
Keerasin ukse lukku ning seadsin sammud Circle K'sse. Tore oli muidugi see, et tööl olin ma täna Andyga ning et nüüd oli mu käe ümber side, mille paigaldanud olin.
Ma üritasin võimalikult palju tegutseda, et Andy minuga rääkima ei tuleks. Ta käitumine oli küll veidi ahistav ja lihtlabaselt nõme, kuid tegelikult ei olnud Andy halb inimene. Mul oli tema vastu lihtsalt irratsionaalne viha. Ta oleks võinud hingata veidi kõvemini ning ma oleksin tahtnud terve poe laiali laamendada.
Pidasin heaks mõtteks minna prügi välja viskama. Olin niikuinii just suitsupausilt tulnud ja üle ühe suitsupausi teha tunnis oli keelatud. Aga pidin nilbikust eemale saama. Õues oli juba pime ja kui varem valdas õhus lämbe suveõhk, siis oli nüüd tunda sügishõngu. Ma viskasin raske ning haisva prügikoti konteinerisse ja samal hetkel haaras keegi minult ümbert kinni. Ma võpatasin, arvates, et Andy oli mind ahistama tulnud ja lükkasin ta karjatades eemale. Mu taskust kukkus välja suitsupakk. Me silmad kohtusid, aga see ei olnud Andy. ,,Mida kuradit?'' käratasin. Püüdsin pimeda prügikastinurga juures teha kindlaks, kellega tegemist. Ta oli liiga pikk, et olla Andy ning ta juuksed oli kuidagi tuttavalt kastanpruunid? Taipasin: see oli Sass!
Aleksandri näkku ilmus ehmatus: ,,Ma ei tea, ma ei osanud mõelda praegu oma tegutsemisele. Me ei vahetanud numbreid ja ma mõtlesin ehk sa täna tööl oled jälle. Palun vabandust, ma ausalt ei tea miks ma nii tegin. Muide, sa jätsid enda välgumihkli minu juurde ja ma tulin sellepärast tegelikult siia.'' Aleksandri nägu oli segaduses ning ta sügas kukalt. Ta ulatas mulle võõra välgumihkli.
,,See ei ole minu oma,'' muigasin.
Ühelt poolt olin endiselt veidi ärritunud, et mind niimoodi ehmatatud oli, mul pidi lausa süda saapasäärde kukkuma. Teiselt poolt oli hinges aga lust ja lillepidu. Mu unistus, et Aleksander roosidega töö juurde ilmuks, läks peaaegu täide. Mis siis, et lillede asemel oli hale välgumihkel ja praegu prügikastide juures seisime. Siiski oli ulme, et nii juhtunud oli. Sain aru, et olin tema inglinägu jõllitama jäänud, seega suunasin pilgu enda botastele. Seal lebas mu Malboro Blue Ice. Kummardasin, et pakki üles võtta. Sass seisis abitult. ,,Teeme ühe suitsu?'' küsisin. Ta naeratas ja noogutas. Kuradi imelik oli see meie senine läbikäimine. Me seisime vaikuses endiselt haisunurgas ning lihtsalt suitsetasime.
,,Noh, sa oled toibunud esmakordsest narkootikumitarvitusest?'' alustasin jututeemat.
Ta oli segaduses: ,,Mis esma- aa jah õige.''
,,Nii?'' pärisin kahtlevalt.
,,Kas me seksisime?'' küsis ta kiiresti.
Ma hakkasin naerma- kõik oli liiga groteskne: ,,Jah tõepoolest seksisime.''
Ta noogutas ja tõmbas ühe pika-pika mahvi: ,,Ma ei mäleta midagi, aga kuradi hea oli.''
Pidin enesele tunnistama, et neid sõnu oli hea kuulda. Kui tavaliselt tõmbab maa gravitatsioonijõud enesele esemeid ligemale, siis minu ja Sassi vahel oli eriline magnetjõud, mis meid üksteisest vist ei suutnud eemal hoida.
,,Andy! Mul on hädaolukord, mu sõbranna hakkas just sünnitama, ma pean haiglasse tormama!'' hõikasin Andyle tagaruumist oma kotti haarates. Andy vaid vaatas mulle järele ning sõnas siis: ,,Edu talle.'' Aleksander oli nagu pauk luuavarrest välja tulnud plaaniga viia mind kuskile salajasse kohta- ja see oli igati väärt Andyle valetamist ja töölt popi tegemist. Ma istusin ta vanasse ja suitsuhaisusesse autosse.
Tõmbasin turvavöö peale. Ta muigas selle teo peale ning sõitma me asusimegi. Suund oli linnast välja. Ma vaatasin läbi autoakna klaasi- võibolla elu siin planeedil ei olnudki nii õudne ja kole, nagu varem oli tundunud. Üle pika aja tundsin kerget ning vaevumärgatavat rahulolu. Kuid juba vaevumärgatav tunne oli minu jaoks suur asi. Imetlesin nõiduslikku ja erilist loodust, millest mööda sõitsime ning mu tähelepanu köitsid kuuvalguses olevad puud. Maastik ja autoraadio tuletasid meelde aegu, mil väikse lapsena olin alati ema ja isaga väljasõitudel käinud. Mäletan, kuidas ma alati endale McDonalds'ist lasteeine sain ning kuidas autoraadio summutas vanemate omavahelise vaidluse. Ka tollal vahtisin aknast välja, huvitumata nende sõnavõttudest. Praegu tundus küll elu nagu unistus ja ma armastasin seda.
,,Kust sa pärit üldse oled?'' küsisin kutilt.
,,No Eestist ikka, mu ema on eestlane, aga isa on venelane ja kolis Eestisse, kui 18 sai. Siin olid paremad võimalused tööd leida siis.'' seletas ta.
,,No selge,'' kostsin ma selle peale.
Istusime vaikuses ning sõitsime kuskile tundmatusse kohta. Imelik oli see, et minul ja Aleksandril ei olnudki kunagi seda piinlikku vaikust, mis osadel alguses oli. Vaikus oli küll- vaikus valdaski enamiku ajast, aga see ei olnud piinlik. Ta lihtsalt oli meie vahel. Mingi hetk keeras Sass ühes tänavaotsas ära, sõitsime mööda kitsast teed veidi otse ning siis läks tee liivasemaks. Järeldasin, et olime jõudnud randa.
,,Mida me siin teeme?'' küsisin ma talt.
,,See on ideaalne mõrvapaik. Okei nali. Ma ei tea, Marie. Oota, ma võtan tagant tekid või midagi peale.''
Ma tulin autost välja ning tundsin seda veidi tumeda alatooniga, jahedat sügistuult. Oli 27.august ning suvi hakkas läbi saama. Aleksander viskas ühe teki mulle ning me kõndisime mere poole.
,,Miks me siia tulime ja kas sa olid seda plaaninud?'' küsisin uuesti.
,,Ei olnud plaaninud, lihtsalt vedas, et autos taga tekid olid. Ma ausaltöeldes ei tea, miks me siia tulime.''
Kuuvalgus jäi meie seljataha, merekohin hakkas aina valjenema. Lained käisid aeglaselt vastu liiva ning must meri hämmastas oma õuduses. Sättisime ennast istuma ning Aleksander oli Circle K'st ostnud pudeli veini ja snäkke. Ta võttis mult ilma kompleksideta ümbert kinni ning me vaatasime mere poole. Lihtne oli meie suhtlus. Meri nägi kutsuv välja ning hetkeemotsiooniga võtsin ma püksid jalast ning pluusi seljast ja jooksin pesuväel maagilisse varesekarva vette. Sukeldusin ja jäine külmus halvas mu keha. Kellegi tugevad käed tõmbasid mu pinnale ning tõstsid üles. Ma raputasin ennast tema haardest vabaks ja jäin siis Aleksandrit vaatama. Ideaalne, veidi venepärane välimus. Tema pruunid silmad nägid selles valguses tumemustad välja ning lõuajoont oli eriti palju näha. Tal olid tugevad, lihaselised käed ja head kõhu- ning seljalihased. Ta vaatas mulle sügavalt silma ning lükkas juuksed mu näo eest ära. Et veidigi soojust ammutada, surusin ma ennast tugevalt tema vastu ning tema hoidis veel kõvemini mu ümbert kinni. Seisime põlvini vees, tagataustal merekohin ning üksikute kajakate hüüded. Nagu banaalses armastusfilmis.
YOU ARE READING
Sidrunid
Teen FictionTerve mu elu oli muutunud sürreaalseks, ma ei elanud enam, vaid hõljusin mulli sees, kust välja ei pääsenud. Justkui oleks kõik toimunud vanaviisi, kuid ma ei tundnud midagi, reaalsust ei olnud enam. ,,Palun otsi mind üles!'' kõlas seesama nõiduslik...