ERINEVUS

11. Osa

Roland läks mõni minut tagasi koju. Istun üksinda tühja passides oma toas. Silmitsen peeglist oma nägu, mida katavad üksikud plaastrid.

"Võib sisse tulla?" pistab Jonas pea ukse vahelt sisse. "Ja ikka," noogutan. Olen endiselt tema peale pisut pahane.

Jonas istub minu kõrvale.

"Kuidas sa ennast tunned?" katkestab poiss vaikuse. "Hästi ma arvan," kehitan õlgu.

Meie vahel on mingisugune tobe pinge. Miski närib meie mõlema hinge.

"Mis sul vaheajal plaanis on?" on jälle Jonas see, kes vaikuse katkestab. Mõtlen pisut ja siis vastan:"Mitte kui midagi. Ilmselgelt õppida ja raamatut lugeda. Ma arvan. See ei oleks ju mina, kui ma ninapidi õpikutes ei oleks."

Jonas turtsatab:"Me plaanime paariks päevaks linnast välja sõita. Rendime pisikese villa, grillime ja chillime. Kohti on täitsa üle."

Noogutan:"Okei. Aga mul ei ole seal kellegiga ju olla." "Madeline ja Kimberly?" kergitab Jonas kulmu. "Ma ei tea," tõusen püsti.

"Ma pole nendega üldse suhelnud ja nemad minuga ka mitte," lausun. "Aga helista ja kutsu nad siia. Rääkige asjad selgeks," kõlab Jonase suust esimesed reaalselt normaalsed sõnad. "Ei," raputan pead arvutitoolile istudes.

"Kas Piper ja Amber tulevad ka?" tunnen huvi. "Ei tule. Pärast seda mida nad sulle tegid, on nad seltskonnast väljaarvatud," saan vastuseks. "Olgu," sõnan häbelikult.

"Tundub, et sul ja Rolandil kuidagi suhtlus sujub," lausub Jonas ettevaatlikult. Tunnen tema hääles pisikest kadedusenooti.

"Jah, ta on tore ja kõike. Aga arvan, et see oleks vale temaga üldse midagi üritada," räägin. "Miks mitte?" on Jonas üllatunud.

"Ta on Kimberly eks-kutt," tõusen püsti ning viskan voodisse pikali.

"Aa jah, ma olen midagi nende vahelisest suhtest kuulnud," noogutab Jonas.

Sulgen silmad tundes tobedat väsimust.

"Tahad jätan su üksi? Saad puhata," küsib Jonas. Avan silmad ning vaatan talle otsa lausudes:"Ma tahan, et sa mu kõrvale tuled."

"Kui see on okei ja sa ise tahad," lisan kiiruga juurde, nähes Jonase segaduses olevat pilku.

"Kell on päris palju. Arvan, et lähen koju," tõuseb Jonas püsti.

"Olgu," ei hakka ma teda sundima. Keeran poisile selja silmad taas sulgedes. Olen pisut muidugi pettunud, et ta jääda ei taha. See on vist esimene kord, kui ma reaalselt teda ise enda kõrvale tahan.

"Scarlett, ära saa pahaseks, aga ma tahan endale asja lihtsamaks teha," räägib Jonas. "Mis asja?" küsin pisut segaduses olles.

Jonas ohkab:"Sa tead, et ma tahan sind ja väga. Aga sa oled selgeks mulle teinud, et me ei sobi kokku. Seega ma lihtsalt ei saa lubada endale sinu läheduses olemist."

"Ma tean," tõusen püsti ja kõnnin tema juurde. Asetan oma mõlemad käed poisi rinnale vaadates talle otsa:"ma tean, et olen seda sulle korduvalt öelnud, aga ma kardan, et olen sinusse armumas."

Jonase näole tuleb pisikene naeratus:"Mõtled sa seda tõsiselt?" Noogutan:"Jah, mõtlen. Kuid arvan, et vajan siiski pisut aega, et asi korralikult läbi seedida."

Kutt ei lausu enam sõnakestki vaid suudleb mind. Suudlen teda vastu. Jonase käed silitavad mu selga samal ajal, kui minu käed poisi juustes on. Ta liigub suudlustega kaelale ja kätega mu tagumikule, mida ta seekord nii õrnalt ei pigista.

"Oh, Jonas," lipsab mu huultelt kaks sõna.

Jonas vaatab mulle tõsiselt otsa. Tema silmis on iha ja janu minu järele.

"Scarlett," sõnab ta mu nime tasaselt. "Ma tean, anna andeks. Ma ei suutnud suud kinni hoida," lausun, sest poiss on veel rohkem käima tõmmatud, kui ennem.

Vaatame üksteisele otsa. "Sa ei ole selleks ju veel valmis, ega ju?" küsib Jonas. Raputan pead:"Ei ole ja ma tunnen häbi."

"Hei hei, sellepärast küll ei ole vaja häbi tunda," naeratab ta.

"Mis teete siin?" lükkab Sean järsult ukse lahti. Astun Jonasest eemale.

"Jonas?" on Seani hääl kuidagi kuri. "Scarlett?" vaatab Sean nüüd juba mulle otsa. "Midagi ei juhtunud," lausun voodile istudes.

Sean:"Ma tean, et sa valetad. Tule Jonas, ma tahan sinuga omavahel rääkida."

"Sean, oota," järgnen neile. "Scarlett," seisatab Sean ning lausub:"ma tahan lihtsalt Jonasega rääkida."

>>Seani vaatenurk<<

"Mis värk sul mu õega on?" küsin Jonaselt kööki jõudes. "Okei, ma olen sinuga aus," tõmbab Jonas kätega üle näo ja jätkab:"su õde meeldib mulle. Mitte kui mängukannina, vaid naisena."

"Minu arust leppisime aastaid tagasi kokku, et kui mu õde suureks saab, siis sa ei vaata teda sellise pilguga ega lähene talle kuidagi," räägin.

Jonas:"Ma tean. Ma tean seda. Ja nii väga kui ma ennast eemale üritasin hoida, leidis su õde tee alati minu juurde."

"Scarlett teab, et ta sulle meeldib?" tunnen huvi. Jonas noogutab:"Jah, teab. Ja asi on vastastikune."

Ma poleks eales uskunud, et minu õde võib olla huvitatud sellisest kutist nagu Jonas. Jonas on player. Ta paneb igat liikuvat asja. Kardan, et Scarletti pärast muutuda Jonas ei suuda.

"Sa ikka tead milline sa iseloomult oled jah?" kardan pisut.

Jonas ohkab:"No shit. Su õde on ka mulle seda korduvalt maininud, et mu iseloom sitt on."

"Kuidas sa seda parandada püüad?" istun toolile. Jonas kehitab õlgu:"Ma ei tea."

"Siis mõtle välja. Sest enne ma sulle luba oma õele läheneda ei anna, kui sa oled tõestanud, et oled valmis ühe kindla tüdruku jaoks," räägin tõsiselt ja ma mõtlen ka seda.

Jonas noogutab:"Ega ma muud sinult oodanud ei olekski."

>> Scarletti vaatenurk<<

Istun jalgu kõigutades voodis. Kardan, et Sean reageerib üle ja nende sõprus saab kannatada. Või siis Jonas ütleb midagi ja keerab kõik tuksi.

"Hei," tuleb Sean minu tuppa. "Hei," tõusen püsti.

"Rääkisin Jonasega," alustab ta. "Nii?" kergitan kulmu. Sean:"Ta peab mulle enne tõestama, et on valmis sinu pärast ennast muutma. Selles mõttes, et ta igaüht magatamas ei käi."

Noogutan:"Okei, sellepärast mina ka kiirustada ei taha. Jah, ta meeldib mulle. Aga kardan, et ta murdub ja leian kellegi teisega."

Vend noogutab olles minuga nõus.

Jah, Jonas võib olla tropp ja igati hea sõber samal ajal, aga ta on siiski fuckboy ja sellest ei saa kuidagi mööda vaadata. Mina ei taha, et mu esimene suhe oleks kellegagi, kes igal võimalusel mind teisega petaks. Minu jaoks ja minu maailmas selliseid poisse ei eksisteeri. Tunnen pisut isegi ärevust sellepärast, et just Jonase sugune noormees mind tõmbab. Poleks uskunud, et võin temasse armuda.

"Kimberly ja Madeline tulevad ka homme läbi," katkestab vend vaikuse. "Kelle juurest?" kergitan kulmu. "Sinu," vastab vend.

Olen üllatunud:"Ja miks nad mulle ei öelnud?"

"Järgmine kord vaata oma telefoni ka, mitte ära semmi minu sõbraga," naerab Sean ja seejärel lahkub toast.