ERINEVUS

13. Osa

Madeline ja Kimberly on sättinud ennast diivanile istuma. Nende kehad on pinges nagu kardaksid mind või siin olla.

"Te võite ennast lõdvaks lasta, ma ei ole teie peale pahane," lausun diivanilauale istudes, otse tüdrukute ette. Mõlemad vajuvad seljaga vastu diivanituge lastes välja kergendunud ohke.

"Mida head siis vahepeal juhtunud on ka?" küsin mõlemat korda mööda vaadates.

Kimberly kehitab õlgu:"Väga midagi. Välja arvatud see, et ma sain mehele."

Madeline toksab Kimberlyt öeldes pisut rangema hääletooniga:"Jäta see jutt hilisemaks. Sa tead millepärast me siin oleme."

Kimberly pööritab öeldu peale kõigest silmi.

"Mis pärast te siin siis olete?" tunnen huvi.

"Tulime kõige pärast vabandust paluma. Sean pani meid nii nõmedasse olukorda Piperi pärast, et unustasime sinuga suhtlemise täiesti ära," räägib Madeline.

Kehitan õlgu:"Aga kõik on ju nüüd korras. Piperi ja Amberi paled tulid välja."

"Seda küll," nõustub Madeline. "Siiski peame olema pisut ettevaatlikud, sest on keegi, kes sinu kohta infot endiselt levitab," jätkab ta.

"Mis infot?" kergitan kulmu.

"Eraelu kohta. Et oled endiselt süütu ja ei käi pidudel ja totaalne nohik," vastab Kimberly. Turtsatan:"Neid asju teavad niikuinii kõik. Las räägivad. Kuigi ühes asjas peavad nad pettuma."

"Milles?" vaatavad mõlemad mulle segaduses olles otsa.

"Räägin siis, kui õigeks pean. Lähme nüüd üles minu tuppa," tõusen püsti.

Minu tuppa jõudes märkan, et olen öökleidi voodisse jätnud.

"Scarlett?" on Madeline samamoodi öökleiti märganud hoides seda enda käes.

"Scarlett?" ütleb mu nime ka Kimberly. Suunan pilgu temale ning leian silmadega üles tema käes oleva kondoomiümbrise.

"Okei, okei, ma ei teadnud, et nii vara sellest rääkima pean," anna alla istudes voodile.

"Ma kaotasin täna oma süütuse," pomisen vaikselt.

"Mis asja? Kuna sa seda jõudsid ja kellega!?" lendavad Madeline suust küsimused.

Vaikus.

Piinlik vaikus.

"Ära ütle, et see juhtus siis, kui me enne siin käisime ja arvasime, et sa magad!?" kargab Kimberly toolilt püsti.

Noogutan.

"Kellega see juhtus?" istuvad mõlemad mu kõrvale.

"Jonasega," vastan alahuult närides. Ma olen närvis.

"Mida küll su vend sellest arvab?" küsib Madeline.

"Midagi, sest me ei räägi talle sellest. Teie ka mitte," vastan rangelt.

Madeline:"Oli ta siis tõesti nii hea nagu koolis räägitakse?" Kehitan õlgu:"Ma ei tea. Tean ainult seda, et mu esimese korra kohta oli ta hea." Kimberly:"Ega ta sind selleks ei sundinud?"

Raputan pead:"Ise algatasin selle. Tundsin, et olen valmis ja tahan."

>>

"Hei, kus sa nii hilja tuled?" küsin Seanilt, kes pool üks öösel on otsustanud välja ilmuda. "Jonase juures olin," vastab ta pisut tüdinenult avades külmkapi ukse.

"On teie vahel kõik korras?" tunnen huvi. "Mhm," pomiseb vend midagi vastuseks.

"Midagi juhtus?" kergitan kulmu.

Sean ohkab:"Ta rääkis mulle teie vahekorrast."

"Vahekorrast?" olen kohkunud.

Sean istub laua taha:"Jah, vahekorrast. Sinu elu tee mis tahad. Olen lihtsalt pisut häiritud sellest." "Lihtsalt et sa teaksid, siis ta ei sundinud mind selleks," lausun närviliselt sõrmedega mängides.

"Nagu ütlesin, siis sinu elu, tee mis tahad," on ka Sean üsnagi närvis.

"Aga ära minu juurde nutma tule, kui ta sind lihtsalt ära kasutanud on," lausub Sean juurde ning lahkub seejärel köögist.

Sean on minu osas ülikaitsev. Talle pole kunagi meeldinud, et tema sõbrad mulle külge lüüa on üritanud. Seani õnneks pole ma tema sõpradest huvitatud. Muidugi väljaarvatud Jonas. Aga Jonas ei ole lihtsalt sõber, ta on põhimõtteliselt nagu perekond meile.

Kardan, et kui peaksin ennast Jonasega siduma, siis kas mina pettunud või keeran venna ja Jonase vahelise sõpruse nässu. Ja seda ma ei taha.

Tõusen ohates püsti ning sean väsinud sammud trepist üles magamistuppa.

>>

"Scarlett, kell on kaheksa! Me jääme hiljaks!" karjub vend oma magamistoast.

Kahetsen, et nii kaua üleval olin. Praegu tundub, et kooli minemine ja seal olemine saab olema raske, väsitav ja mitte talutav.

Üks nädal veel ja siis hakkab vaheaeg...

Sätin juuksed korda ja peale seda tegutsen natukene veel meigi kallal, et oma kottis ja väsinud silmi peita.

"Scarlett kurat, tule juba," astub Sean vihaselt mu tuppa.

"Kohe," ütlen silmi pööritades.

Haaran maast koti ning sean sammud venna järel alla koridori.

"Jonas tuleb võtab meid peale," lausub vend.

Noogutan kõigest.

Täpselt siis, kui välisukse enda järel kinni tõmban, peatub Jonase must maastur maja ees.

"Hommik unekotid," naerab Jonas kui autosse oleme istunud.

"Hommik," pomiseme mõlemad vennaga vaikselt üle huulte.

Edasine autosõit kulgeb täielikus vaikuses.

Piinlikus vaikuses.

Tõstan pilgu üles, leides Jonase mind tahavaatepeeglist jälgimas.

Olen esimene, kes pilgu eemale keerab ja sama teeb ka Jonas, et edasist teed jälgida.

Kooli jõudes ruttan autost välja seades kiired sammud koolimaja suunas. Hetkel ma lihtsalt ei suuda Jonasega rääkida. Veel vähem suudan seda teha oma venna juuresolekul.

"Hei," tervitan Madelinet kappide juurde jõudes.

"Hei, sa oleksid nagu kummitust näinud," naerab tüdruk.

Raputan pead:"Tulime Jonasega kooli ja terve autosõit oli piinlikus vaikuses."

Mad:"Üritad temaga kontakti vältida?"

"Ei, lihtsalt veider tunne on," kehitan õlgu.

"Scarlett," tuleb minu ja Madeline juurde Jonas.

"Mis?" vaatan küsivalt otsa. "Saame rääkida?" tuleb küsimus, mida kartsin kõige rohkem. "Peale kooli ei sobi?" küsin kokutades vastu. Jonas turtsatab:"Et sa saaksid mu eest ära joosta nagu hetk tagasi?"

"Ma ei jooksnud su eest ära," valetan.

"Sa ei pea mulle valetama. Me oleme kahekesti," naerab Jonas.

Peale tema öeldut märkan, et Madeline on meie juurest ära läinud.

Keeran pea poisi suunas tagasi ja kohe langevad tema huuled minu huultele. Jonas lükkab mu vaikselt vastu kappe, piirates mõlemalt poolt kätega.

"Jonas, ma ei taha, et Sean meid nii näeks," lükkan ta eemale. "Ta niigi on häiritud sellest kõigest," lisan juurde.

"Kõigest millest?" on Jonas segaduses.

"Meie vahelisest olukorrast," vastan.