Tühjus, must auk, pime koobas
Siin ma olen ja siia ma ka jään
Hääled hõljumas mu ümber
Kriiskavad, nad abi minult paluvad
Üks õnnetus teise järel, muud polegi
Komistan oksa otsa ja kukun
Viimasel hetkel saan veel käed ette
Ja lõppu ei tulegi
Jätkub vaid see lõputu piin
Istun maha külmale põrandale
Tunnetan selle hingi ja minevikku
Neil kurvad elud olid, kuni surm nad lõpuks võttis ja igavikku viis
Mõtlen endale, kui palju on veel jäänud?
Mil lõpuks minema siit pääsen?
Pilkane pimedus mu ümber suud vaid maigutab
Ei ole mul vastuseid, ei ole ka temal
5. Aprill 2021
YOU ARE READING
Murest murtud
PoetryKuula mind Kuula mind ära Kuula ära mind Ära mind kuula Ära kuula mind Mind kuula Kuula ära Või siis ära kuula
