Murest murtud

Must veri

Veripunane tuksuv süda, tormina mu põues lööb.
Kõikvõimas, võitmatu, oma tahte võtab öö.
Tal hävitav, purustav on jõud, mis nüüd mu enda vastu pöördund.
On läinud kõik ja lootus ka, kõik hea mu eluteel on möödund.
Katki löödud, tükk haaval killud ilma puistatud.
Vaid keha alles jäänud nüüd, sest väljub vali röögatus.
Kriiskamine kõrvadele lukustavalt haiget teeb.
Küüned hirmunult ma kätte surun, kuid valust kaugele jääb see.
Kraabin käsi, jalgu, õlgu, nägu, kõhtu.
Ja kui lõpetan, siis mustas veres voolan, on kätte jõudnud õhtu.

4. Aprill 2021