Murest murtud

Nartsissid

Nii lõppematu näib olevat me vahel laiuv aeg
Nädalat 2 möödas nüüd ja igatsuse küüsi langeb süda taas
Ma vaikin, sügaval on hingehaav
Tõe eest end peites laskub minu õrntel õlgadelle häda, õnnetus ja vaev

End varjan jälle selle valeliku naeru taha
Ja lasen pinnal kerkida vaid tundeil õnnisail
Ei tõde iial paiskuda või päevatulle tuules seismas kail
Kõndima jään kõverjoones, pilk anuvalt pöörd seljataha

Vaatan maha
Neid jäänuseid roiskunuid
Lehk katab pea
Ja pillan klaasi põrandale klirisedes kildudeks

Vikatimees mind kannatlikult passib avat aknapraost
Keerdtrepil laskun kleit lohisemas astmeil siledail
Külm hingus põue poeb ka mängunukil pimedail
Neil tühjad silmad vaatvad, ootvad minus keerlvat leegitsevat kaost

Paigutan nartsissid vaasi valgel aknalaualle
Nad närbuvad, sest unustan neid kasta oma hajameelsuses
Alati on tulistvalu põgenemas teise ilma meile antud aeg see üürikene
Kuni lõpuks segaduses seisma jääd sa üksikule tänavalle

8. Aprill 2023