Murest murtud

Kopsud

Lind lendab
Ma hingan
Veel hingan su suust väljuvat õhku oma kopsudesse

Veel hingan päikest ja kuud ja maad
Ja taevast ja lilli ja rohtu
Ja õnne ja rõõmu ja lootust

Ja ükskõiksust
Ja valu
Ja valet
Ja kibuvitsapärga su peas
Ja murtud võililli
Ja veriseid roose
Ja karikakraid

Kas oled loodud sa mulle, mina sulle?

Kas oled sa inimene minus, kui öises taevas läigib täiskuu libahundi teel?
Kas olen ma su printsess voodil ja sina minu printsist konn?
Oled sa mu raamat tibuvihmasel päeval?
Olen ma su kodu, sinu katus kaitsmaks halva ilma eest?
Oled sa mu saar järves, mina sinu sisemuse järves olev saar?

Või hoopis lõvi, tiiger, gepard, mina saagiks lagenud gasell
Surmakirves kaela kohal, raksatus ja sõber surm
Põlvitan su ees ja anun anna veel mul päeva elada vaid üks
Kuud või aastad sinu kõrval tormiks vihisevad vaid
Ja langen mina keerisesse selle südamikku taeva tõusen jalamaid

Sinna unistuste lossidesse
Rahu pärlendavas ilus
Sinuta oleku valus
Üksinduse pimestavas piinas
Põrguväravate ees
Kaasas vaid üksainus kullast münt, mis nüüd ei oma väärtust enam, olemata mees
Ma naine, kõrge konts ja laia dekolteega kleit
Uimastav parfüüm ja pisitilluke aksessuaar
Ja piht nii kitsas, rinnad suured
Füüsiline vorm ja juured
Ja pinnas minu jalge all, mis meenutab, kust pärinen

Ja langen auku
Päästma keegi ei saa tulla mind
See haigutav sügavik
Paelub mind endasse
Pinnas jalge alt on juba ammu haihtunud
Mäletan veel viimast rohututti, mida kunagi näksisin
Lapsepõlv
Ilus aeg
Õhus lenneldes ei ole aeg
Ei ole tähtsust minul ega sul
Ei kullal, hõbedal, ei teemandil absurd

26. Jaanuar 2022