Taevane Pärand

Torni tipus

See oli pikka kasvu ja hirmuäratavate silmadega mees. Ta kandis musti ja tumepunaseid riideid ning lähemale tulles võis näha tema kõrvus kuldset võru, mis oli üks ta kapteni tunnusmärke. Jõudnud neidude ette kummardas ta ja manas näole sõbraliku naeratuse. „Auväärt neiud," alustas ta pidulikult, „olen teid otsinud igalt poolt, et teile teha üks ettepanek tänase meeldiva ilma puhul. Kasutagem võimalust ning mingem avastama seda imelist Midbari linna, mille külalised te praegu olete. Saadaksin teid meeleldi ning näitaksin teile kõike imekspandavat. " Ta tegi veel ühe sügava kummarduse ning jäi ootama tüdrukute vastust. Bellale meeldis mõte linna minemisest ning nõnda ta vastaski. „Kuid lubage küsida," lisas ta, „kas läheme linna jala või hobustega?" Kapten noogutas ja vastas: „Hobuse seljast on linna vaadelda parem ning turvalisem, meie kõrge isand Murgath, kes elagu igavesti, sooviks on, et te oleksite võimalikult kaitstud kõikjal, kuhu teie jalatald astub. Kui te arvate enese valmis olevat, siis palun minge latrite juurde. Ma tulen peagi," ütles ta ning ootas veidi kuni tüdrukud olid selja pööranud ning siis haaras ta Saamuelil õlast ning viis ta paar sammu kaugemale. Rebeka vaatas korra tagasi ning nägi Kapteni käeseljal märki, mis kujutas leegitsevat lohepeletist.

See on arvatavasti Murgathi märk.

Tüdrukud jõudsid tagasi oma hobuste juurde ning märkasid, et Kassandra oli avastanud ühe imearmsa varsakese oma emaga, kes seina ääres heina sõid. Varsake oli tõesti vaatamist väärt, kuid ometi pidid nad Kassandra ta juurest eemale tõmbama. Algul oli ta veidi solvunud, et sõbrad ta lihtsalt hobuste juurde jätsid, kuid varss oli veidi ta meelt lahutanud. Rebeka tegi kiire kokkuvõtte kõnelusest Saamueliga ning sosistas seda nii vaikselt kui võis Kassandrale kõrva samal ajal kui nad mõlemad Brithat, Kassandra hobust harjasid. „Päris võimas ikka," sosistas Kassandra vastu, „ma poleks arvata osanud, et Saamuel oleks olnud Murgathi teenistuses. Ma arvasin ikka, et ta on vang kuskil pimedas urkas, keda piinatakse vähese toidu ja veega." Rebeka noogutas. „Aga ära unusta, et ta tõesti oli sellises olukorras, kuid vaenlane suutis teda oma meelt muuta nii, et ta astuski lõpuks tema teenistusse. Ära mõtle nii üleolevalt temast, Kassandra. Sa mäletad ju hästi, milline mina olin pärast ühte kõnelust Murgathiga. Ta on valede meister ning ta tunneb oma relvi hästi. Ta suudab inimest nõrgestada nii vaimselt kui füüsiliselt ning eriti lihtne on see siis, kui ohver on juba kurnatud nagu meie olime kõrbes üksi olles. Me peame ettevaatlikkud olema ja silmad lahti hoidma," ütles ta ja läks varustust tooma. Oma üllatuseks ei leidnud ta neile kuulunud vanu sadulaid ja ratsmeid vaid nende kohtadel särasid tuliuued peenest nahast varustus. Sadula tekkide ääred olid kaunistatud tutikeste ja kellukestega ja valjastel särasid klaashelmed. Rebeka oli veidi segaduses ja küsis ühe teenri käest aru. Too vastas viisakalt, et vana on asendatud paremaga Murgathi käsul ning ta palub need vastu võtta kui kuningliku kingitusena. Rebeka vaatas veidi tülgastavalt algul sadulaid ja valjaid, kuid kuna midagi muud ei olnud võtta ning varustuse ilu oli ahvatlev soostus ta kingitust kasutama. Loomulikult sobisid kõik see imeliselt hobustele selga ja pähe ning pärast kapjade õlitamist nägid nad eriti kuninglikud välja.

Varsti saabuski Kapten koos kolme ihukaitsjaga. Neilegi anti hobused, kaunid ja kuninglikud kõrbe hobused, kelle sadul ja valjad olid tehtud mustast läikivast nahast ja neid kaunistasid kuldsed detailid. Ratsude seljas nägid nad päris hirmuäratavad välja; Kapten sõitis tüdrukute juurde ning käskis neil selga minna.

Kapten eesotsas väljusid nad üksteise järel väravast ning kohe asusid ihukaitsjad oma kohtadele: üks taha ning kaks mõlemale poole tüdrukuid. Tänav oli väga avar, lage taevas peakohal oli helesinine ning päike paistis takistamatult kõigile lagipähe. Mõlemal pool tänavat lösutasid kaunid ja luksuslikud elumajad, mis näisid väikeste paleedena. Nende katuseid ehtisid kuplikesed ja tornikesed, mille otsas lehvis tolle perekonna vimpel. Need majad olid ülikute ning õukondlaste eluruumid. Nad igatsesid olla paleele lähemal, sest kaugemal linnasüdames elas lihtrahvas, keda peenutsejad ei sallinud. Kõrged ukseavad olid teravate kaartega ning mõlemal pool väravat seisid kas kaks või üks väravahoidja. Kui ukseavast sisse kiigata, nägid purskaevukese vee sillerdust ning väikesekasvulisi küpresse. Tüdrukutel tekkis kohe igatsus neisse siseneda ning uurida luksusruume basseini ja rõduga. Tee oli kerge kallaku peal, sest palee oli ehitatud laia mäe tippu ning selle jalamil ja küljes paiknesidki majad ning muud ehitised. Peatänav lookles kägistava lindina ümber mäekülgede kuni suure väravani.