Taevane Pärand

Kiri

Rebeka ei suutnud uuesti magama jääda. See imelik unenägu oli teda jälle tüüdanud. Vahepeal oli see ära hajunud, kuid viimaste päevade jooksul tuli see teda taas kummitama. Ta ei tahtnud seda meenutadagi, veel vähem sellest kellegagi rääkida ning pealegi, kellega? Tal polnud kedagi lähedast. Unenägu jättis ta rahutuks, mõnikord ärkas ta keset vaikset ööd üles, külma higiga kaetud. Võibolla nägi ta seda unenägu viimasel ajal sellepärast, et viimasel kuul olid tema mõtted üha sagedamini oma vanemate juures. Ta ei osanud nende nägusid selgepiiriliselt ette kujutada, kuid oma peas nägi ta alati oma isa ja ema tumedajuukselistena. Igaljuhul oli ta kindel, et just nende peale mõtlemine äratas tema meeltes taas ellu ammu ununenud unenäo.Kuid Rebekal ei olnud enam vanemaid. Nad olevat surnud, kui ta oli alles aastane ja jätnud ta nõudliku tädi juurde. Tädi, või õigemini proua Gobel, oli kondine ja kriipiva häälega naine, kelle tuhmpruunid juuksesalgud olid loiult lokkis ja ta peened näppud näpistasid valusasti. Ta oli jõukas linnakodanik ja alati lipitsev kõrgemal positsioonil olevate ametnike ja agentide ees. Kuid tema kaitseks tasub öelda, et ilma tema skeemitamiseta poleks Gobelite suguvõsa nii jõukal järjel kui nad seda olid.Proua Gobeli tütar Dess, oli aga täielik vastand oma emale. Ta oli matsakas ja väga oma kadunud isasse. Ta täidlased põsed läikisid rammusast toidust ja ta hõredad juuksed olid pärlitega kaunistatud.Rebekast ei peetud suurt lugu, eriti tänu ta ebaloomulikule võimele rahustada ja loomadega rääkida, mida keegi tõsiselt ei võtnud. Tädi ja tema tütar vältisid Rebekat igal võimalikul juhul ja kandsid alati hoolt, et tal käed- jalad tööd täis oleks. Nad polnud alati nii külmalt Rebekasse suhtunud, proua oli siis viisakam ja sallivam, kuid kõik muutus ühest päevast, kui Rebeka anded avaldusid. Nimelt paar aastat tagasi ühel suvehommikul läksid kõik kolm suurele laadale, mis toimus Alva linnaväljakul. See päev oli rõõmu ja lõbustuse aeg, artistid esitasid hulljulgeid trikke ja maiustuste müüjad andsid kenadele lastele tasuta suhkrustatud puuvilju. Sellisel soojal päeval jalutasid kõik kolm lettide vahel ja nautisid ilusat ilma. Dess sai alati kõike, mida soovis.Kuid äkitselt kostus nende tagant kisa ja kolinat ja üks kirev telk paiskus maha võimsa hobuse ees. Loom pruuskas ja keksles metsikult. Ta silmad põlesid erutusest ja tema võimsad sõõrmed olid puhevile aetud. Ta suul ja kaelal helendasid vahu triibud. Rautatud kabjad lõid sillutisel sädemeid. Kõik pagesid hullunud looma eest, kuhu aga said, välja arvatud üks inimene. Rebeka jälgis eemalt toimuvat ning ta tundis, et peab looma kuidagi rahustama, muidu viimane hukatakse armutult. Ta lähenes ettevaatlikult üle mahapaisatud kauba ja kastide lähemale, vaikselt hobust häälega kutsudes ja temaga õrnalt rääkides. Loom märkas Rebekat ja tormas meeletu kiirusega tüdruku suunas. Just enne neiut ta peatus ja tõusis tagajalgadele valjult hirnudes. Traavides veidi eemale loopis ta oma pead ikka veel metsikusest. Rebeka aga rääkis veel õrnemalt hobusega, ning lõpuks rahunes hobune ja tuli rahulikult linnarahva imestuseks tüdruku juurde. Rebeka paitas õrnalt looma higist märga kaela ja nina, sosistades rahustavaid sõnu. Kõik olid vait jäänud ja jälgisid üksisilmi seda imet. Vaevalt toibunud, mida ta oli teinud, kisti Rebeka hobuse juurest minema ja üks kondine käsi hoidis valusasti ta randmest kinni. Gobeli kähe hääl pomises midagi ülearusest tähelepanust ning hulludest noortest, kes sedasi võivad surma saada.Pärast seda päeva ei kõnelnud keegi soojalt vaese neiuga ega maininud Gobelid toimunut, kuid Rebeka meenutas ikka ja jälle hobuse meeletuid põlevaid silmi ja hüplevat kogu. Gobelid elasid jõukas majas, mis oli ümbritsetud aia ja hoolitsetud lillepeenardega, mida muidugimõista rohis Rebeka. Akendel rippusid lopsakad taimed, mis meelitasid mesilasi ligi. Rebekal tuli neid iga päev hooldada, sest see oli üks ainsatest töödest, mida Gobelid ei sallinud.Aga nüüd sellel õhtul oli Rebeka ärkvel ja kuukiired katsid väikese laua tema tolmuse akna all. Ta tõusis ja avas oma sahtli, et leida paari villaseid sokke, et sooja saada. Tagasi voodi poole komberdades komistas ta ja lendas peaaegu pikali. Rebeka leidis pimedas kobades lahtise lauaplaadi ja kangutas selle lahti. Seal, tolmust tuhmunud, lebas väike karbike. Ta puhus karbile ja nähtavale tuli kuldne nimetäht: R, mis olid maalitud nahksele kattele. Mida see pidi tähendama? Kelle oma see oli ja kelle nime initsiaal oli karbil? Põrandalaud tagasi asetatud, hiilis ta treppist alla ja krabas paari tikke.Oma tuppa tagasi jõudnud, süütas ta küünla ja otsis karbi välja. Karp oli väga vana. Äkki sama vana kui ta vanaisagi. Nahk oli mitmest kohast kulunud ja katki. Kullast pannal sädeles tulepaistel ja kutsus avama.Rebeka avas ettevaatlikult karbi ja õrn tolmupilv tõusis õhku. Karbis lebasid kokkurullitud pärgament ja ripats.Ripats kujutas ilusat valget vappi, koos hobuse ja lõviga tagajalgadel. Mõlemad seisid suure punase ja kuldsete äärtega A ümber. Pärgament oli pitseeritud sarnase vapiga nagu ripatsil. Rebeka käed värisesid, kui ta pitsati murdis ja kirja avas ning need hakkaasid veelgi enam värisema, kui ta luges esimesi ridu.„Mu kallis RebekaKui sa seda kirja loed, olen ma järelikult surnud. Ma tean, et sind vaevavad nüüd enne ja pärast selle kirja lugemist mitmed küsimused, kuid veel ei saa sa kõikidele vastuseid. Mõndadele küsimustele saad sa kindlasti vastused, kui lähed Tarase linna ja küsid arst Sefanja järele. Tema teab sulle juhatada, kus su isa Oobed on. Näita talle seda kirja tõestuseks. Mina tundsin tühjust ja mõttetust elus, kuni kohtusin su isaga, kes mind kokku viis Kuningas Annoniga, Menel Aranarthi valitsejaga. Ma ei tea, mida sa elult ootad ja mida sa tulevikust mõtled, kuid ma igatsen, et sinagi võiksid kogeda seda eesmärgist juhitud elu, kui kohtud selle kuningaga.Mul pole sulle palju anda, kuid võta see nõuanne oma päranduseks. Armastan sind väga ja loodan, et ühel päeval kohtud oma isaga.Su ema Mirjam"Kuidas see sai võimalik olla? Tal ei olnud mitte halli aimugi oma vanematest ja nüüd lebas tema käes kiri tema emalt.Mida oli ema sellega mõelnud:"...loodan, et ühel päeval kohtud oma isaga"Veel imelikum oli see, et ta pidi asuma teekonnale, ei tea mis väljamõeldud Menel Aranarthi. Sellenimelisest kohast oli ta vaid muinasjuttude kaudu kuulnud, linn või riik, mis asus kaugel kaugel mägede ja vete taga, kuid mis olevat kauneim kõigist paigust. Mida pidi see tähendama? Mida ta pidi tegema? Küsimused lihtsalt süttisid tal peas nagu küünlad. Rahutu südamega, heitis ta sängi ja otsustas, et nende küsimustega tegeleb ta homme.Hommik oli külm ja värske, ning tõotas tulla ilus päev. Juba varahommukul paistsid esimesed kahvatud päikese kiired ta toauberikku just kui tahtes öelda: „Täna on ilus päev! Ole mureta!"Aga Rebeka nii ei tundnud. Hommikul vara aeda minnes karjus proua Gobel talle, et ta peab turule minema ja ostma kõik vajalik, et korraldada oma tütrele uhke sööming sõpradega.Võtnud kaks korvi käevangu asus ta raske südamega turu poole teele. Tuttav rätsepaemand ja hobuseparisnik tervitasid teda heasüdamilikult. Mitmed tundsid Rebeka tänaval ära ja viipasid tervituseks. Tüdruk viipas kerge naeratusega vastu, kuid soovis sisimas, et ta võiks nähtamatusk muutuda. Tema tasane iseloom pani vahel inimesi imestama, kuid nad ei osanud mõeldagi, et Rebeka varjas selle taga juba aastaid oma särtsakust ja salajasi unistusi. Juba kaheksasena sai ta aru, et tema mõtetest ja unistustest keegi väga ei hooli. Nõnda ta kaitses neid, vaadeldes neid ainult salaja oma kambris või metsas.Võõrad ja uustulnukatest kauplejad Suure Järve kandist ning ka kohalikud silmitsesid teda mõnikord imetlusega. Talutüdrukud tegid komplimente tema kaunite silmade kohta, kuid Rebeka ei uskunud, et tal on ilusad silmad või üldse kaunis välimus. Tihti nuttis ta, sest oli veendunud, et ta on liiga inetu, et kellelegi meeldida. Ta tõrjus kõik kenad sõnad eemale oma veendumusega, et iga komplimendi tegija valetas talle otse näkku.Kuid need võitlused tema peas olid hetkel tagaplaanil, sest tema mõtteid varjutas täna eriti tume murede vari. Konarlikul sillutisel kõndides loetles ta üles kõik toimetused, mis tal täna veel tegemist nõudsid ning ta ohkas raskelt. Talle meenud, millise peavalu ta tavaliselt on saanud, kui ta terve päeva ilma puhkamata askeldab. Jõudnud kolmanda tänava lõppu, kuulis ta eestpoolt meeste mõnitusi ja naeru. Viimaks ta silmas väikese räpase platsi ääres kuute jõhkrat sõdurit ning nende vahel kägaras meest. Mehe riided olid porised, räbaldunud ning verised. Ta õlad olid längus rämedatest pilgetest, mida saatsid odatorked. Mees oigas jõuetult ja proovis appi hüüda, kuid mitte kedagi ei olnud läheduses. Üks võika väljanägemisega sõdur kõnetas külmalt maas lamavat: „Salga oma nii- nimetatud Kuningas ja vannu meie tõelise kaitsja, Murgathile igavest truudust ja me jätame su elama. Kummarda, sa närune koer!" „Ei iialgi! Teie isand väärib pigem surma, kui austust. Enne suren, kui teenin pimedust! Minu Isand annab elu, teie oma surma," vastas mees valust jõuetul häälel. Vastuse eest sai ta tugeva hoobi pähe. „Kuidas sa julged meie suurt ja vägevat isandat solvata?! Sa oled väärt piinarikast surma sellel tänaval, kuid ma olen armuline ja annan sulle teise võimaluse. Kummarda, või sure!" Hüüdis sõdur, kes oli nähtavasti kapten.Vaevatu pööras silmad taevasse ja naeratas õrnalt. Ta silmis säras lootusesäde peale meeletu valu, mida ta tundis. „Ei, ma kummardan vaid Kuningas Annonit, mitte kedagi teist. Ta nimi olgu kõrgeks tõstetud," sosistas ta sellise rahuga, et see hämmastas isegi sõdureid. Kuid kapteni nägu tõmbus vihast pingule ja ta lausus tuliselt: „Ma andsin teise võimaluse, kuid sa keeldusid. Selle eest sa maksad kallilt! Sure!" hüüdis ta viimaks ja surmava hoobiga lõpetas ustava mehe elu. Ta naeris kaaslastega verdtarretavat naeru ja marsis kõrvaltänavasse. Õudusest halvatud Rebeka lähenes mehe elutule kehale, mis vedeles tänaval. Tüdruk uuris meest. Ta nägu oli üllatavalt rahulik ja kuidagi üllas. Tumedad lainelised juuksed, millesse oli juba tikitud halli ning lühike habe raamisid tema kurnatud nägu. Parem käsi oli peidus kuuehõlma all ning vasak lebas ta kõrval sillutisel. Rebekale tundus, et käsi hoiab mingisugusest esemest kinni ja ta tõmbas mehe veel sooja käe välja. Rebeka jäi kohkunult silmitsema seda eset. Hirm ja hämmeldus valdasid tema südant, sest surnu pihus säras seesama läikiv medaljon, mis temagi kaelas rippus. Minuti põlvitas ta surnu kõrval tunnete vaakumis, endal süda kloppimas. Eelmine öö käis ta silme eest läbi tuulekiirul. Kangestusest toibunud, kuulis ta kaugelt inimeste häälekõma. Kähku pistis tüdruk medaljoni mehe kuue sise taskusse ja asetas parema käe elutule rinnale. Viimaks suudles ta austuse märgiks surnu kätt nagu oli kombeks ja lahkus kiiresti, heites veel viimase pilgu mehele, kes oli teda hingepõhjani liigutanud. Rutates suundus ta turule ja ostis kõik söögiks vajaliku ja pöördus vaikides kodu poole. Ta püüdis oma peas kokku panna selle traumeeriva sündmuse osi. Ma pole veel kunagi näinud, et sõdurid ja linnavalvurid niimoodi kellegagi käituksid. Neil poleks justkui südant sees. Kõik Alva elanikud ja ümberkaudu ju ülistasid sõdurite vaprust ning õiglust, kuid nüüd oli see pilt Rebeka jaoks mõranenud. Õigupoolest polnud ta oma lühikese elu jooksul eriti palju sõduritega kokku puutunud. Ta oli alati liiga hõivatud.Üks küsimus süttis temas veel enne kodu uksest sisse astumist. Kes on kuningas Annon?Kui Rebeka pärastlõunal parajasti aias roosipõõsaid kohendas, märkas ta midagi kummalist: üks õige imeliku väljanägemisega kass vahtis teda ja aiaväravat. Kass oli kuldpruun ja väga suur. Ta istus ja uuris ainiti Rebeka nägu, kuni patrull tänavanurgalt paistma hakkas. Siis kadus ta silmist.See oli väga kummaline, sest kasse ei pidanud sellel ajal keegi koduloomadena, neid võis vaid metsikuna kaugetes mägedes leida. Rebeka töötas edasi ja pidas aiaväravat silmas, et äkki ilmub võõras kass uuesti välja, kuid tulutult."Rebeka!" hüüdis proua Gobel äkitselt."Jah, proua.""Aeg muudkui lendab ja sa pole veel pidusöögi valmistamist alustanud? Kas kokk peab seda üksi tegema või? Marss kööki!" käratas too akna pealt."Jah, proua," vastas Rebeka nii, et tädi seda kuuleks ja ohkas vaikselt. Pannud aiakäärid ja karedad nahkkindad käest suundus ta otsemaid kööki. Seal tervitasid teda nugade lõgin ja tule praksumine. Kokk Keren suunas Rebeka pesukausi juurde ja andis talle ülesandeks hõbetatud liudade nühkimise. Tuhaämber ja niiske lapp tegid head tööd ja peagi läikisid kaks kandikut kenasti. Viimasega valmis saanud silmitses Rebeka enda peegeldust. Talle vaatas vastu noore neiu pale kahte patsi palmitsetud tumepruunide juustega. Midagi erilist ta ei märganud, lihtsalt tema tavaline nägu kahevärviliste eredate silmadega. Paar lahtist salku olid lahti pääsenud, mille ta vasaku käega ära peitis. Ta pilk peatus oma käsivarrel. Väike kuid ometi märgatav, ilutses seal punane vinn. See pisiasi ajas teda närvi. Tuhaga seda määrinud, tõmbas ta varruka selle peale.Õhtul, enne Dessi õhtusöögi algust tulid sõdurid, kes tahtsid proua Gobeliga vestelda.Nüüd oli midagi kahtlast lahti. Nende pere oli piisavalt rikas, et sõdurid neid külastaksid, kuid selline visiit oli siiski väga harv. Rebeka jättis hane kitkumise pooleli, ruttas ülakorrusele, hiilis ukseni ja kuulatas tasa. Toast kostusid sõdurite madalat jutukõminat ja proua Gobeli närviline kädistamine ja mesimagus meelitus. Alt köögist tõusis kirbet kärsahaisu kõrbenud leemest. Korra meenus talle söögi hooletusse jätmise eest antud karistus. Keren saab sellega ise hakkama. Söögitegemine ei huvitanud igatahes enam ukse taga kuulatajat."Kas teie olete märganud, et teie teenija kannab haruldast ja keelatud talismani. See on meie kuningliku kõrguse seaduste vastane! Tsiteerides seadust, mis ütleb: Igasugune tegevus ja mistahes poolehoidu sümboliseerivad märgid seoses Nimetu kuningaga on rangelt keelatud. Me peame viivitamatult ta lossi ülekuulamisele viima, Gorgah Seiri. Teie, nagu te teate, oleksite pidanud meile ammu teatama, kui midagi eriskummalist näete. See oli kokkulepe!" kärgatas üks hääl, kelles Rebeka tundis õudusega ära tolle kapteni hääle, kes oli hommikul tolle mehe tapnud. Ta süda vajus saapasäärde."Oh halastage vaesele naisele. Mul on päev läbi käed-jalad tööd täis ja see plika..," proua Gobeli hääl värises vihast, "on ainult jalus ja nõuab pidevalt süüa ja ...""Vait! Ma ei taha midagi teada mida ta on teinud. Kas te ei saa ikka veel aru, et kuna ta on An.. mkhm, Nimetu kuninga sulaste tütar, on ta samuti nendega mestis ja järelikult teise klassi reetur. Just täna hommikul saime viimaks kätte ühe nendest. Lootke, et teie teenija pole veel temaga kohtunud. Sellepärast ongi nii oluline, et ta tuled jalamaid ülekuulamisele. Kas te saate aru?" seletas kapten enda häält talitsedes. "Jah, saan, kapten," kähistas tädi. Püsis paari südamelöögipikkune vaikus. Rebeka avastas, et on hinge kinni hoidnud kogu selle jutuajamise."Nõnda," jätkas kapteni hääl. "Aeg kiirustab mind tagant. Kus ta on, proua?" "All köögis, austatud kapten Dolgh!"Oli kuulda toolide kriginat ja laua kriuksed. Kaks sõdurit vandusid midagi krõbedat.Rebekat täitis kabuhirm. Järelikult olid sõdurid märganud teda sellel hommikul surnu juures. Teise klassi reetur: see tähendab kas surmanuhtlust või igavesti häbis üksikuna elamist kuskil tühermaal. Nii vaikselt kui vähegi võimalik kiirustas ta trepist üles ärklikorrusele enne, kui uks avati.✳✳✳"Kapten," sõnas proua Gobel, kui sõdurid toast lahkusid. Ennast minekule asutanud kapten Dolgh peatus enne ust. "Kui tohib küsida, mis tolle nimi oli, kelle te täna kätte saite? Lihtsalt huvi pärast loomulikult," küsis tädi nagu muuseas, samas sosinal. "Ah, keegi Sefanja või Sekonja oli. Aga see pole oluline. Head õhtut teile, proua," vastas too ja väikese peanoogutuse saatel kadus ta koridori. Proua Gobel seisis oma laua taga ja püüdis rahulikult hingata. Ta mukitud pale oli kapteni vastuse peale veelgi valgemaks tõmbunud.✳✳✳ Rebeka tormas oma tuppa, krabas oma villase keebi, rahakukru ja ema kirja peidukast, viimaks veel oma teki ning libistas end akna all olevale lamedale katusele. Sealt oskas ta juba aeda hüpata nii, et see talle valu ei teinud. Vastu müüri end pressides sulas ta varjudesse ning oli peagi läbi tillukese müürivärava väiksel tänaval. Rebeka silmitses hetkeks tänavat ja tõmbas siis keebi ülle ja kapuutsi peaaegu silmini. Väravate poole kõndides lappis ta teki väiksemaks puntraks. Peagi jõudis ta väravateni, mida hakati just sulgema. Peale tema tahtis linnast välja saada väike inimsumm, kes elas linnamüüride taga ning kes nüüd toimetustelt koju naasid. Alva väravate kriuksumise saatel jõudis Rebeka võlvkaarte alt otse suurele teele. Hämariku viimased valguskiired aitasid seletada teesillutist ning selle äärtes kössitavaid lobudikke. Nendes elasid vaesed ja vähetähtsad sellid ja töölised, kes ei saanud endale lubada elamispinda kaitsva müüri taga.Kuid siiski oli nende süda tihti lahke ning sõbralik. Praegugi süütasid nad paar tulukest oma ustel; see näitas ränduritele, kus olid nad öömajale oodatud. Selline komme oli eriti levinud just siin kirdes.Tuled valgustasid õrnalt oma kumaga teepervi; meile tuttav kogu aga kiirustas aina edasi. Linna lähedusse jäämine oli ohtlik ning oli üsna tõenäoline, et patrullid varsti kogu selle paiga pea peale pööravad, kui ta siia peatuma jääb. Targem oli edasi minna.Peagi jäid kutsuvad tulukesed seljataha ning Rebeka möödus kahest kivisambast, mis tähistasid linna valdusi.Rebeka toetus ühele neist postidest; tema sõrmed eristasid rohmakaid sõlmi, mis pidid vanarahva sõnul õnne tooma. Mitte kunagi polnud ta nendest piiridest lahkunud; nüüd pidi ta lausapõgenema oma kodust. Kuid kas see üldse oli tema kodu? Ta enam ei teadnudki, kuhu ta kuulub ning kes ta on.Kodutu ja hulkur võõral maal. Need sõnad tundusid kõige paremini deffineerivat kes ta hetkel oli. Ta muigas sapiselt, kui talle meenusid veel paar sõna: tagaotsitav reetur ja mõrva tunnistaja. Pilt sureva mehe näost kerkis tema mõtteisse äkitselt ja ootamatult. Ikka veel mäletas ta tema ilmet ja seda rahu ja sügavat kurbust väljendavaid silmi, mis vaatasid kindlalt jõleda kapteni näkku.Kogu see lugu tundus imelik ja õõvastav. Rebeka püüdis pilti minema pühkida oma meeltest. Lõpuksõnnestus tal see kuidagi maha suruda ja edasi astuda. Ometi pöördusid ta mõtted tagasi kapten Dolghi jutule. Kas tõesti teda süüdistatakse teise klassi reeturlikkuses ainuüksi sellepärast, et ta omab mingisugust talismani, mis seostub tolle Nimetu kuningaga. Võibolla ta mõtles selle all seda kuningas Annonit, kelle teenistuses too surnud mees oli. Temagi oli see ripats. Mispärast seda kuningat siis Nimetuks hüütakse? Sellele ei osanud ta vastust välja mõelda. Hetkel polnud see niivõrd oluline, kui praegune põgenemine.Ta püüdis võimalikult teeservas käia ning varjudesse sulanduda; mõni hiline teeline põrnitses teda kahtlustavalt, arvates tema oleva varganäo, kukruvarga. Mõnda aega käis Rebeka seda teed kuni ta jõudis teelahkmeni; üks suundus läände ning teine loodesse. Ta valis läänepoolse.Mõne tunni pärast märkas ta teeservas peatuvat heinakoormaga vankrit. Selle omanik oli väikeselõkke üles teinud ning istus küürutades selle ääres. Tema kaks härga sõid läheduses ning kõlksutasidoma kelli. Selline olukord oli väga haruldane, sest teel liikus palju röövleid ning vargaid, eriti öösel oliohtlik peatuda ja rännata. Ohutuse mõttes püüdsid kõik kaupmehed või rändurid ööseks mõnda linna, trahterisse või külla jõuda ja seal öömaja leida. Seega teel peatuv härjavanker oli absurd. Rebeka hiilis lähemaleja peitis end tasahilju vankri varju. Ta kuulatas ning eristas vaikse pobina vankrijuhi suust. Tematugeva aksendi järgi arvas Rebeka, et tegu on Suure järve kandi talumehega.„No egas midagi," sõnas mees, „hommik on õhtust ikke targem. Loll lugu ikke küll! Poleks ma ometi toda seppa usaldanud; ütles ikka, et nää korras ja ei läe enam puruks see totaks ratas, aga võta näpust! Mis ma vaese mehena siin üksi hakka ratast sein teel ügsi parandama. Omikul ikke kutsun linnast abikäsi.Oh jah.." Vaene mees rääkis vist suurest igavusest iseendaga ja ei pannud Rebekat tähelegi. Asjaoluandis tüdrukule idee: ööbida siin heinakuhjas ning hommikul vara teele asuda. Ta pugeski nii vaikseltkui sai heina sisse ning jäi peagi tukkuma.✳✳✳"Isand, me oleme juba mitu versta maha käinud kuid siiski mitte ühtegi märki tollest plikast.Arvestades tema kleenukest kogu ning kellaaega ei oleks ta üldse võimeline nõnda kaugeleroomama," ütles tolmune reamees rivi eesotsas marsivale mehele. Reamehe väsinud silmad vaatasidloiult teepeenraid lootes silmata tagaotsitava siluetti. „Kas poleks targem tagasi pöörata ning..."„Reamees Nebat! Te olete nüüd sõjaväes ja allute minu käskudele! Distsipliini hoida! Mina jagan siinkorraldusi, mitte sina, kollanokk!" kärgatas vihane seersant sammu aeglustades. Külgedelt kostusNebati kõrvu ülbet kihinat. Ärritatud ülem pööras oma viha naerjate peale ning kärkis: „Vaiki, koerad!Lasen teid kõiki muidu türmi pista. Nüüd aga silmad lahti ja edasi!"✳✳✳Rahutu uni ning pidev heinte sahin ajasid Rebeka ülesse; hommik oli veel kaugel ning mõned tähedkaunistasid suurt tumedat taevavõlvi. Vankrimees magas norinal oma asemel. Teelt kostusid äkitseltjalgade müdinat ning mõõkade kilksumist. Rebekal tardus veri soontes ning ta mõistis hetkega, etneed võisid olla teda otsivad sõdurid. Palavikuliselt püüdis ta välja mõelda mõnda plaanipõgenemiseks. Metsas oleks ta kindlalt ohutus kauguses, kuid metsloomad ning röövlid hirmutasidteda; teel saaks patrull tema kerge vaevaga kätte. Ta otsustas metsa kasuks ning vingerdas eneseheinte vahelt välja. Õhk oli külm ning tegi tüdruku meeled veelgi erksamaks ja pühkisid viimaseunisuse kübeme minema. Ta jõudis napilt põõsastesse putkata enne, kui ta oleks patrullinägemisvälja jäänud. Uudisimu hoidis teda veel kinni ning ta ei raatsinud sügavamale metsa minna,sest ta tahtis kuulata sõdurite kõnet ning äkki saab ta midagi kasulikku teada. Patrull oli märganudvankrit ning selle tukkuvat omanikku ja lähenes kindlal sammul viimase suunas. Suuremat kasvumees astus lamava mehe juurde ning raputas teda õlast hüüdes: „Ärka, sa laisk! Kas oled märganudmidagi või kedagi kahtlast teel liikumas?" Segaduses vennike ajas enese vaevaliselt istuli ninghaigutas: „Mes asja? Kes? Mes toimub? Kas mend rööviti?" Seersant pööritas silmi ning küsis uuestikannatamatult: „Mees, kas te olete märganud kedagi üksikult sellel teel liikumas täna öösel? Meotsime ühte ohtlikku reeturit; ta on umbes nii pikk ning pruunide juustega naisterahvas."Vankrimees mõtles veidi ning vastas uniselt: „Ei mina ole näind kedagi. Eks ma anna teada, kuimärkan." „Väga hea, kui leiate, saate suure autasu. Meie armastatud kuningas paneb kõik mängu, etselliseid reetureid ja mässajaid leida. Sõdurid!" hüüdis ta oma salga poole, „Otside selle mehe vankerka läbi, torgake heintesse!" Rebeka vaatas õudusega pealt kuidas mehed heina läbi torkamahakkasid; ta oli just paar minutit tagasi seal lebanud. „Hei! Mis seal on? Miski liigutas nendespõõsastes!" kõlas äkiliselt ühe sõduri hüüe. „Kus?" küsisid kõik ja pöörasid pead näidatud suunas.Rebekal käis külm jutt südame alt läbi. Ta püüdis hiirvaikselt taganeda ning minema joosta; seeõnnestus tal kuidagi ning juba ta tuhiseski metsasügavusse. Silmanurgast nägi ta vankrimehe härgi söömas üprispõõsaste läheduses ning ta ohkas veidi kergemalt. Üle kändude ja konarliku pinnase polnud sugugikerge joosta ning ta väsis pea. Ta jalad ei kuulanud enam sõna ning takergusid pidevaltigasugusetesse väätidesse ja okstesse.„Kus kohas, Nebat?" küsis seersant vihaselt. Nimetatu osutas põõsastiku suunas ning lisas; „Võibollaoli see mõni metsloom; näiteks jänes." „Sul endal on jänes pükstes. Läbi otsida ja kähku!" hüüdis seersantsõduritele. Kogu põõsastik tuhniti läbi, kuid kedagi ei teitud. Kaks sõdurit saadeti kaugemalt otsima.„Põõsaste taga mäletsevad kaks härga; kogu maapind on üles songitud. Nemad vist sahistasidki,"raporteerisid tagasi tulnud soldatid. Vankrimees vaatas põõsaste suunas ja ütles: „Need jah minuomad olema." Seersant mõmises ning tammus veidi ringi omaette aru pidades. Viimaks lausus ta:„Hüva, liigume edasi! Kuid sina, vennike," pöördus ta vankrimehe poole, „Sina hoia oma suu kinnikõigest sellest siin ning jäta meelde, et kui näed kedagi sellist kahtlast luusimas, anna kohe teada!"Mehike noogutas ning heitis oma asemele pikali ning pobises omaette: „Nad oleksid mind võinudvankriga aidata, aga vot sulle säh!" ✳✳✳Puud otsekui lendasid ta tee pealt, jänes põikas võssa tema meeletu kihutamise eest. Siis äkki Rebeka libises ja kukkus, ning valu süttis ta jalas põlema. Järgmisel hetkel tuhises ta hirmuäratava hooga allamäge. Rebeka jõudis silmanurgast näha kuud valendamas ja mägesid eespool ning puude musti siluette, kuid see oli ka kõik. Järgmisel hetkel tuhises ta oma peaga vastu tömpi roigast, mis ta oimetuks lõi.Minestuse hall tekk haaras ta endasse ja ta ei pannud tähele, millal ta peatus täpselt oru põhjas. Ta kaunites juustes ilutsesid vara sügisesed lehed ja oksapuru. Kõrged majesteetlikud puud kõrgusid ta kohal nagu hiiglaslikud elavad sambad. Kleit oli katki ja mudane laskumisest. Ümberringi oli vaikne ja rahulik, vaid kassikaku huiked ja tuule müha lõhestasid vaikuse riide. Üksinda keset metsa. Mahajäetud, hüljatud, vihatud.