Taevane Pärand

Sõbra jälg

Pikk laud oli kaetud erinevate roogadega; kõik kaunistatud omapäraselt ning värviküllaselt. Mõnel isuärataval prael sätendasid lausa vääriskivid, mis andsid tunnistust määratust rikkusest.

Kogu saal oli kaunistatud õrnade kirkate siidriietega, mis lasid päikesel paista mitmetes eri toonides põrandale. Kogu selle lõunasöögi pidulikkus ja rikkalikus võttis algul hingetuks, kuid kui tüdrukud maitsesid esimesi palasid, kadus see kõik. Hoolimata oma kaunidusest maitsesid toidud magedalt; maiustused mudenesid kuivusest näppude vahel ning jäid suulakke kinni. Isegi jook kuldsetes peekrites oli hapu ning mõrkjas. Kõikides puudus midagi väga olulist, olgu see sool, vesi või suhkur. Nad pakkusid ajutist rahuldust, luues pettekujutisi ning koopiaid originaalist. Tüdrukud ei suutnud süüa, nad olid maitsnud nii palju paremat. Kaastundlikult jälgisid nad teisi õukondlasi, kes isukalt sõid ja jõid, kuid ka nende näost võis näha, et nad on endiselt näljased ning janused.

Järgmised tunnid möödusid lõbusamalt naljatades ning kirjarulle uurides. Nad otsekui joovastusid elu andvatest sõnadest rullidel ning ainuüksi need sõnad täitsid nende janu.

Veel mitu korda jalutasid nad juteldes purskaevuga aias ning veetsid paar tundi lossis ringi luusides. Kõik oli kaunis ning rikkalik, kuid see oli pettekujutelm, moonutatud, koopia. Tüdrukud tundsid iga tunniga üha suuremat igatsust Kuninga linna järele; see Taevane linn, kuhu nad teel olid.

Õhtul palusid nad teenijat, te ta neile teed tooks Rebeka tuppa, sest neil oli liiga lõbus ja hea olla, et minna suurde saali seda rüüpama. Kuid kui teenija tagasi tuli, ei kandnudki ta teega kandikut, vaid sõnumit tüdrukutele. Kolmik pidi kohe valitseja ette ilmuma, sest viimasel pidi olema oluline teade neile. „Kuid kaks päeva ei ole veel täis," imestas Rebeka. Teised kaks vaatasid samuti segaduses üksteisele otsa. „Võibolla on see midagi muud," sõnas teenija, „Tulge nüüd, me kõrge isand ootab teid." Kassandra pööritas silmi ning parandas: „Sinu isand, mitte meie oma." Nad järgnesid agaralt teenijale ning peagi olid nad tuttava uhke ukse ees ning nad lasti sisse.

Loojuva päikese punakas kuma täitis troonisaali ning muutis lendleva tolmu kuldseks uduks. Murgath seisis oma trooni ees ja rääkis sosinal ühe mehega. Nähes sisenejaid, tõmbas tundmatu mees kiiresti salli nina ja suu katteks. Murgath pöördus ning ta suu tõmbus õrnaks irveks. Ta pani käe mehe õlale ning laskus mööda treppe tüdrukute juurde. Teenija oli juba silmili maas ja kordas tavapärast tervitust. Murgath vaatas teda ahne pilguga ning pöördus siis neidude poole, „Küll on kahju, et teie mind nõnda ei tervita. Kuid eks me varsti näe," lisas ta muigega. „Sellest võid vaid und näha," vastas Rebeka. Ta silmadest võis näha kindlameelsust ning ta hoiak väljendas vankumatut veendumust. Murgath sai aru, et kuidagi oli tüdruk oma eneseindluse tagasi saanud, kuid ta naeratas iseneses; tal oli järgmine trump varrukas.

„Ma kutsusin teid siia, et jagada teiega ühte leidu, mille mu mehed leidsid täna pärastlõunal. Usun, et teid võib see huvitada," oli näha, et ta lausa värises ootusest, kuigi ta püüdis näida võimalikult ükskõiksena.

Ta peatus viivuks ning sõnas siis: „Nad leidsid selle teie Kuninga tee äärest." Murgath sirutas oma käe oma hõlma alla ning tõi lagedale pika valge eseme. Ta viskas selle Rebeka jalge ette ning jäi ootama.

Rebeka karjatas ning langes põlvili valge eseme ette. Väriseva käega haaras ta selle pihku ja silmitses seda suurte hirmunud silmadega.

Ta ahmis ehmatusest õhku ning tõstis käe suule, et peatada järmist karjatust. Rebeka käes lebas pikk marmorjas helkiv sarv. Paksemal otsal märkas ta punakaid plekke. Õudusega libistas Bella oma sõrme üle sarve ja sosistas: „Kas see on...," ta ei lõpetanud lauset, sest Rebeka murdus ning surus kalli sarve vastu rinda ja puhkes nutma. Läbi nuuksete raputas ta pead, otsekui püüdes eitada tõde, mis oli nii selge nagu sarv tema käes.