Taevane Pärand

Teejuht

Esimesena toibus Rebeka. Ta vaatas ringi ja ajas end vaevaliselt jalule. Kõik lihased valutasid eilsest mitmetunnisest jooksmisest.
Midagi oli muutunud. Ta tundis end palju suurema ja vanemana kui enne.
Tema kõrval lamas Kassandra, kes oli talle kui õde. Ta vaatas ringi ja märkas läheduses oja. Ta tõusis ja pesi oma nägu ja jõi.
"Kas tunned end paremini?" küsis üks sügav hääl.

Rebeka ehmus nii, et oleks äärepealt ojja kukkunud. Kui ta end kogus, vastas ta : "Palju paremini kui enne," ja keeras end ümber.
Ta tardus paigale. Seal seisi too sama lõvi, kes oli sõdurid minema peletanud.

Ta oli suurem kui hobune, ta karv oli kuldpruunikas ja see kumas imeliselt hommikupäikses. Ta silmad olid kui sulakuld.
"Mul on rõõmus kuulda seda. Kas sul on midagi vaja, mida ma teeksin?"
Aukartlikult küsis Rebeka, "Kas Kassandraga on kõik korras?" "Temaga saab kõik korda. Ära muretse mu laps."
Lõvi kummardus ja puudutas oma ninaga Kassandrat.
"Kuula nüüd mind, mis mul sulle on öelda. Olete läbinud pika tee ilma raskusteta, aga raskeim osa on veel ees. Teie tõeline eesmärk on jõuda Taevalinna. Kuid tee peal peate läbima mitmeid ohte, külasid, metsi, jõgesid ja võibolla ka vanglaid. Te peate õppima mind tundma ja usaldama oma raskustes. Jääma kindlaks oma eesmärgile, mitte alla andma ja loobuma." Ta andis Rebekale kaks kirjarulli ja käskis tal neid aegajalt lugeda.
Rebeka langes silmili ja tänas Lõvi. Ta tundis Lõvi läheduses imelist väge ja soojust. Siis täitus kõik valgusega, ja järgmisel jetkel oli Ta kadunud.

Rebeka oli kui uus isiksus pärast Lõviga kohtumist. Ta äratas Kassandra, kui arvas teda piisavalt tugeva olevat.
"Ärka! Sa ei usu iial mida ma nägin ja kuulsin!"

Rahulikult ja põhjalikult selgitas ta Kassandrale nende tõelisest eesmärgist ja ulatas talle pärgamendi.
"Ta palus, et me loeksime neid regulaarselt," lõpetas ta vuristamise.

"Kas tõesti? Siis kavatsen mina seda kohe praegu lugeda." Ta rullis pärgamendi lahti ja kaevus selles olevasse tarkusesse.
Sama tegi ka Rebeka.

Nad lugesid mitu tundi, kuid tekst ei saand otsa. Päike paitas nende kiharaid ja maalis kuldseks pruunid lehed maapinnal.
Kui aeg oli juba üle keskpäeva, tõusid nad ja hakkasid sammuma mööda väikest rada, mis sinna oli tekkinud.

Rada viis välja suurele teele mis lõppes suure Mauroni järve ääres ja selle kaldal, künkal laius Tarase linn. See nägi välja suur ja majesteetlik. Hiiglaslikud kuldsed katused paleedel sirasid päikses ja marmor valendas siin seal maja seintel.
Kuid see oli kõigest ülalinn. Linna müüride ääres paiknevad majad olid räämas ja vanad. Tänavail sagisid kerjused, kaupmehed, paljasjalgsed lapsed, turunaised ja linnarahvast.
Keegi ei märganud kaht räbalais neiut, kes ekslesid linnatänavail.

Nad peatusid väikses võõrastemajas " Punases Hirves",mis nägi üpriski mugav välja, võrreldes teiste kõrtsidega lähikonnas. Tüdrukud üürisid kaheinimese toa ja läksid linna uurima. Nad ei kavatsenud linnas peatuda rohkem kui paar päeva.

Turul kaupu vaadates, torkas neile silma väike, tõrvikutest ümbritsetud poodium.
Sildi järgi pidid seal õhtul esinema rändlaulikud ja jutuvestjad.

"Ma armastan vanu jutuvestjaid ja vanu müüte!" sosistas Kassandra Rebekale kõrva.
"Mina sammuti," sõnas Rebeka tasa, aga mõttetes oli ta ekselnud oma lapsepõlve. Sinna kus oli ta kuulanud tuhandeid müüte tulevalgel külaväljakul. Talle meenus jutuvestja vaikne hääl ja lõkke praksumine...

"Kas tuled? Ma nägin üht mandlikäru ja ma sooviksin natuke mandleid osta."
"Praegu mitte, me peame kokkuhoidlikud olema. Meil on vaja hobuseid meie teekonnale ja varustust."

"Aga lähme ja leiame endale midagi süüa."
Nad eemaldusid sellest turu osast ja suundusid süüa ostma.

Õhtul hilja naasid Rebeka ja Kassandra turuplatsile, et kuulata rändlaulikuid.
Turg oli täis lambikesi ja inimmassist kostvat suminat. Poodium oli kaunistatud suurte tõrvikutega ja sellele oli püstitatud telk.
Esimesena esitasid jutuvestjad müüte kaugetest aegadest ja paikadest. Lood panid su kujutlusvõime tööle ja maalisid uhkeid maastikke ja kangelaslikke tegelasi.
Lõpuks esinesid laulikud. Mõned laulsid armastusest, seiklustest ja looduse ilust, teised mängisid pillidel kõikvõimalikke tantsulugusid.
Viimaste seas esines üks nendevanune tüdruk. Mähitud tumedasse keepi ja nägu kapuutsi all varjus. Ta kummardus rahvane ja võttis välja hõbedase flöödi. Flöödil olid küütlevad mustrid taimedest. Selle heli oli nii kaunis, et meenutas tüdrukutele fööniksilaulu. Helid voogasid nagu lained järvel. See oli nii kaunis.

Järsku märkas Rebeka midagi huvitavat tüdruku randmel. See oli päikesekujuline sünnimärk!
Ta ahmis imestusest õhku.
Kuidas sai see võimalik olla et ühel poeedil on meie märk randmel. See peab midagi tähendama!

„Kuidas? Oled sa ikka kindel?" sosistas Kassandra võõrastemaja toas.
„Mul on üks plaan ning ma ei tea kuidas see sulle meeldib," venitas Rebeka, mudides rahutult tekiäärt, „Ma kavatsen tolle tüdrukuga rääkida, kohe homme öösel ja kui võimalik, siis ta meiega kaasa kutsuda," kogeles ta. Ta suunas silmad kohe aknale, kui Kassandra püüdis ta pilku tabada. Kassandra vaatas oma käsi ja hakkas ohates endale patsi punuma. „Ma aitan sind."

Rebeka hingas kergendatult. Nüüd ootas teda ees plaani välja töötamine, kuidas saada neiu jutule keset turgu ilma tähelepanuta. Tõotas tulla raske ülesanne, mis hõlmas ka varupõgenemisteede väljamõtlemist, juhuks kui midagi peaks viltu minema.
Rebeka ja Kassandra istusid pool päeva toas ja nuputasid plaani välja. Lõunaks sõid nad veidi ube ning jõid hapupiima peale.
Pärast pakkisid nad oma kolinatukest ja viskasid ebavajalikud asjad minema, asendades need toidutagavaraga.

Kui nad lõpuks uimastena toast väilja astusid ja linnatänaval kõmpima hakkasid, tundus kära talumatu ja ebameeldiv, nii et nad pidid käed esialgu kõrvadele suruma.
Nad suundusid tallide poole, kus müüdi ja osteti kokku hobuseid ja eesleid. Tüdrukutel oli vaja tugevaid ja vastupidavaid hobuseid pikale teekonnale, sest see on ju enesestmõistetav, et maastikule ei saa võtta täisverelist ratsahobust.

Tallis võttis neid vastu tugevate käte, sinisilmne ja laiaõlgne mehemürakas, kes hakkas kohe tutvustama oma kaupa ja küsis, kuhu preilid teel on.
Tüdrukud ei hakkanud küsimustele vastama, vaid vaatasid läbi kõik hobused.
Talli nurgas seisid kaks räsitud hobust, neid polnud keegi tükk aega pesnud. Aga Kassandra tundis kuidas Vürsti hääl tasa ütles:" Need on õiged ratsud. Peske neid ja kohelge neid hästi, siis ei lea te neile võrdseid".

Neiud avaldasid soovi osta need kaks mära seal nurgas ja kogu nende varustuse, mis pani tallimehe sügavalt imestama ja ta hoiatas neid: "Need suksud pole väärt rohkem kui neli hõbemünti loom. Ma tõesti ei soovita daamidel selliste olevustega ratsutada, aga kui te tõesti soovite neid, võin teile pealekaubaks pakkuda ka seda hobust siin," ja ta patsutas õrnalt ühe kõrbi nina, kelle nimesildilt võis lugeda "Karu". " Selle looma annan teile aga viie hõbeda eest. Teised annan neljaga, Kas olete rahul?"

Tüdrukud nõustusid kaubaga ja ladusid mehe suurde pihku nõutud summa, tänades teda lahkelt.

Meil tuleb ju ka flöödineiule hobune muretseda, kui ta otsustab kaasa tulla...oota aga me just saime lisaratsu. Noh, siis on kõik korras!

Esimese asjana pesid tüdrukud hobused ära ja jalutasid nad kuivaks, siis harjasid korralikult ratsude karva. Varustus seljas, pestud ja kammitult, nägid hobused palju viisakamad välja. Üks mära oli ilus tumepruunide ja valgete laikudega , teine must ja valgete sokkide ja laugaga.

Esimest korda nende päevade jooksul, rändasid Rebeka mõtted Kalliskivile, tema üksarvele. Kus ta on? Kuidas ta ennast tunneb? Oh Kalliskivi...

Tüdrukud talutasid hobused ilma vahejuhtumiteta linnast välja metsa, laadisid toidu ja varustuse sagulakottidesse, ning lahkusid.
Linna saabudes vaatasid mõned möödujad neid altkulmu ning üks soldat kergitas vaevumärgatavalt kulme, kui nad temast väravas möödusid. "Loodan väga, et keegi meid ei jälita," sosistas Kassandra ärevalt. Ka Rebeka oli närvis ja pinge tõusis veelgi, kui märkas üht kogu tänava varjudes hiilimas. Tundus, nagu neid oleks jälgitud mitme silmapaari poolt. Hirm kannustas neid üha nobedamalt oma varjulisse tuppa jooksma, kui nägid kõrtsipidajat vestlemas kahe tumedasse keepi mähitud mehega. Nad olid laiaõlgsed ja pikka kasvu, kuid näojooni polnud võimalik näha silmini tõmmatud kapuutside tõttu. Neist õhkus õudu ja viha, mis pani tüdrukute kuklakarvad kirvendama. Külmavärinad jooksid neil üle selja ning adrenaliin tuiskas soontes.

Toas hingasid nad vabamalt ja vaatasid teineteisele otsa, otsides seinalt tuge, et mitte istuli kukkuda. Kassandra värises õrnalt jooksust ning erutusest.
Siis meenus neile aga üks oluline tõsiasi: nende Vürst oli alati nendega, ükskõik kus või millises olukorras nad olid.
See teadmine rahustas neid veidi ning pakkus lohutust. Nad palusid, et Ta annaks neile julgust, eesseisva plaani elluviimisel.
Õhtu saabudes täitus linn miljonite valgustäppidega, mis muutsid linna veidi õdusamaks, kui see päevavalguses oli. Õhus levis küpsend liha hõngu ja tõrvikute kirbet haisu.
Rebeka naeratas vaevumärgatavalt, vaadates pimenevat tänavat, mis küllastus üha rohkemate mustavate varjudega. Neiu ahmis suure sõõmu külma ööõhku kopsudesse ning jälgis pimenevat tänavat.
Tõotab tulla põnev öö.